Pullerits: Šokk!!! Tartu maraton vabatehnikas!

Aeg pole küll talvine ja suusatamine pole justkui teema – aga on! Ajakirja Jooksja värskes numbris on minu sulest ilmunud üle nelja lehekülje laiuv lugu «Tartu maraton toimugu edaspidi vabatehnikas!».

Tõepoolest, aitab klassikatehnikas ponnistamisest. Miks peab edaspidi toimuma Tartu maraton vabatehnikas, selle kohta ei hakka siin ruumi kokkuhoiu nimel meetrite kaupa tähemärke kulutama, kõik põhjused on loos ilusasti kirjas. Nagu on seal ilusasti kirjas ka vastuargumendid neile, kes peaks pooldama Tartu maratoni jätkumist klassikatehnikas. Lugege Jooksjast!

Lühidalt loetledes põhjendused, miks peab eelistama vabatehnikat klassikalisele:

Lumekate on talviti õhuke ning õhukesele lumekattele on kergem pressida vabatehnikarada kui klassikatehnikarada.
Vabatehnikas sõitjaid on rohkem kui klassikatehnikas sõitjaid (vaadake inimesi treeningul, kui ei usu!).
Eriti just noorem rahvas, maratoni n-ö tulevik, eelistab vabatehnikat.
Klassikasuuskade määrimine on keeruline ja kallis, vabatehnikas saab sõitma minna lausa määrimata suuskadega.
Kui enamik tavainimesi eelistab nagunii vabatehnikat, siis miks sundida neid soetama endale lisaks klassikavarustust?
Klassikatehnika omandamine on keeruline ja vaevarikas, enamik ei saagi seda selgeks.
Kuna talve algul puudub paljudes kohtades õhukese lumekatte tõttu korralik klassikarada, ei saa enamik inimesi enne maratoni klassikatehnikat piisavalt treenida.

Kes Jooksjas mu kirjutist loeb ehk tutvub algmaterjali ehk tüvitekstiga, see näeb, et ma ei pane seal klassikasõitjatele sugugi kätt ette. Aga nõudmine on selge: Tartu maraton tuleb selle ellujäämise nimel muuta vabatehnikamaratoniks.

Kui Indrek Kelk soovib, et Tartu maraton püsiks elujõuline ning toimuks ka edaspidi, mitte ei teeks osalejate arvu poolest vähikäiku (andmed selle kohta on ka mu loos esitatud), siis ta ei hakka siin pikemalt juurdlema, vaid teeb nii, nagu mina Jooksjas kirjutan ja talle soovitan. Kui tal on ükspuha, mis tulevikus saab, võib vanaviisi edasi lasta.

Mis te arvate, kas Kelk võtab mu sõnu kuulda ja soovitust arvesse, ja kui jah, siis millal, ja kui ei, siis miks? Aga seda peate te tunnistama: mu ettepanekus on jumet.

Ja mis peamine: ettepanek muuta Tartu maraton klassikamaratonist vabatehnikamaratoniks on nii siin kui ajakirjas Jooksja mul ametlikult ja suurelt välja öeldud, mis tähendab, et kui Kelk peaks selle muudatuse tegema, teeb ta nii, nagu mina olen tahtnud ja soovitanud. Kuna ta seda mingil juhul teha ei taha – ta keeldus isegi Jooksja ajakirjale minu ettepanekut kommenteerimast, nagu väljaandjalt kuulsin –, siis läheb asi edasi vanaviisi, mis tähendab, et Tartu maratoni lähitulevik satub üha suurema küsimärgi alla.

Lisan siia lõppu selle, mille panin Jooksja loo lõppu:
Loo autorina kinnitan, et ei lähtunud seda kommentaari kirjutades isiklikest huvidest ega eelistustest, sest olen suusavõistlustel, sh maratonidel saavutanud oma parimad tulemused just klassika-, mitte vabatehnikas.

Foto 1: Rein Taaramäe tänavu märtsis suure lume ääres treenimas. Foto: Rein Taaramäe Facebooki lehekülg / Klubi Tartu Maraton
Foto 2: Küsimus: kes on see suusataja 1991. aastal ja kus on pilt tehtud? Foto autor: Jõepera/Postimees/Scanpix
Foto 3: Siin on neli noort suusameest 1994. aastal. Vasakult: Herki Ilves, Paavo Otsus, ???, Mihkel Oja. Küsimus: kes on see hiljem tuntud ja kõva suusataja, kes on pildil vasakult kolmas? Foto: Postimees/Scanpix
Foto 4: 1996. aasta Tartu maraton. Foto: Postimees/Scanpix

Pullerits: Aga mida näitas teine kiirustrenn?

Pärast eilset kiirustrenni mõtlesin täna, kolmapäeva õhtul, et kordaks seda, mis eelmisel päeval sai tehtud. Niisiis alustuseks taas 20 kilomeetrit kiirusega 29 km/h. Seejärel võtsin kiiruse üles. Eesmärk oli sõita nii nagu eilegi ja nii, nagu õpetas mees, kellest varsti ilmub minu sulest ajakirjas Ma Olen Jalgrattur kõva harrastaja rubriigis lugu. See tähendab, et ei hakanud pressima, sest raske rauaga pressimine teeb jalad tuimaks, nagu mu peagi ilmuva loo peategelane mulle seletas, vaid sõitsin kiirelt ja kergelt kerides. Tõsi, ühe erandiga: esimese 5-kilomeetrise lõigu 4. kilomeetri läbisin peaaegu maksimumvõimsusega nagu eilegi, et end proovile panna. Kokku sõitsin taas kaks 5-kilomeetrilist lõiku üksteise otsa ehk tegelikult kümme kilomeetrit. Siin on tänased andmed ja vaheajad (sulgudes eilsed):

Esimese 5 km lõigu tulemus 40,9 km/h (41,1 km/h), kilomeetrite keskmised kiirused:
39,5 (43,9) - 37,5 (37,9) - 41,8 (42,8) - 48,0 (46,1) - 39,1 (36,3).

Teise 5 km lõigu tulemus 37,7 km/h (37,6 km/h), kilomeetrite keskmised kiirused:
40,9 (40,4) - 37,5 (37,1) - 34,2 (34,6) - 37,9 (37,5) - 38,7 (38,7).

Küsite, et miks teha kaks kiirustrenni järjest. Vastan: aga miks ka mitte? Kui tuju ja tahtmist on - ja täna oli, nagu oli ka eile -, siis mis seal maanteel ikka uimerdada ja muneda. Siis on targem vajutada. Saad emotsionaalse laengu ja naeratad rohkem. No igatahes väsimust ega kurnatust ega erilist hingeldamist need sõidud küll ei tekitanud. Täitsa mõnus ja õdus oli vändata. Puhas rõõm. Aga teil?

Foto 1: Tour de Romandie tänane avaetapp. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Ratturid tutvumas tänavuste MM-võistluste grupisõidurajaga Austrias Innsbrucki lähistel. Foto autor: imago / Eibner Europa / Scanpix

Pullerits: Mis tulemuse andis esimene kiirustrenn?

Hooaja avastart Kõlleste maratonil tehtud ja maailmaga jagatud, nüüd aeg ka kiirus aegamisi üles võtta. Täna, teisipäeva õhtupoolikul siis proovisin, mida jalad suudavad. Kõigepealt 20 km soojendust keskmise kiirusega 29 km/h - ja siis tööle!

Tegin kaks 5-kilomeetrilist lõiku üksteise otsa ilma puhkepausita.

Esimese 5 km lõigu tulemus 41,1 km/h, kilomeetrite keskmised kiirused:
43,9 - 37,9 - 42,8 - 46,1 - 36,3.

Teise 5 km lõigu tulemus 37,6 km/h, kilomeetrite keskmised kiirused:
40,4 - 37,1 - 34,6 - 37,5 - 38,7.

Nüüd teil vähemalt on, mida võrrelda ja analüüsida. Kõlleste maratonil jäite lahkamistööga jänni ja keeletuks.

Fotod 1 ja 2: Austraallane Richie Porte Tour de Romandie 4-kilomeetrisel proloogil. Fotode autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kõlleste rattamaraton - neljas koht on jama!

Rattahooaja avastart tehtud: Kõlleste rattamaratonil (Allan Oras Cup) 52 km põhisõidul oma vanuseklassis esimesena pjedestaalilt väljas - neljas. Kokkuvõttes 25. koht. Reportaaž seekord audiovisuaalane, mitte verbaalne - sõidu kokkuvõtet minu silme läbi näete siit.

Huvilistele olgu öeldud, et kui ületasin purdel Piigaste oja, siis selle kaldal seisnud kinnitasid, et enne mind oli vaid neli osalejat veest läbi sõitnud. Nagu näete filmilt, on veetase sel aastal tõesti erakordselt kõrge. Jalgu maksis hoida, sest üks mees, kes distantsi esimesel kolmandikul truubi ületusel jala märjaks sai, rääkis, et jalg külmus sõidu ajal kohutavalt kangeks. Teiseks näete, millist paksu pahandust teevad suured metsaveosõidukid, mis palke välja veavad, jättes endast maha teistele läbimatud teed ning pahupidi pööratud looduse.

Aitäh korraldajale Allan Orasele suurepärase võistluse eest ning Reigo Saarmasele, kes oli üle poole distantsist seltsiks - tema vedas paljus just üle lagendike kulgevatel kruusateedel, mina sain omakorda talle tempot teha peamiselt metsaradadel. Viimasel viiel kilomeetril sõitsin tal siiski eest ära, mis on selgitus neile, kes on kahelnud, kas suusatamisest on ikka rattasõiduks kasu: jah, on küll, sest hea kaaslane tunnistas, et tal olid poolel maal käed väga väsinud, ning rääkis, et tal on tänavu koos 1400 rattakilomeetrit (minu 300 vastu) - aga jaks lõppes ikkagi varem kui mul, mis näitab seda, et jah, suusatades saab üldvastupidavust ikka väga hästi treenida, nii et see rattasõiduski eelise annab.

Foto 1: Allan Oras Karksi rattamaratonil ligi 16 aastat tagasi, 2002. aasta juuni keskel. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix
Foto 2: Ratturid poris Karksi rattamaratonil 2002. aasta juuni keskel. Foto autor: Elmo Riig, Sakala/Scanpix

Pullerits: Autoriteetne tõdemus - noored mehed ongi pehmod!

Toimetuses räägitakse, et ma olla saanud Baiba Rubesa, Rail Balticu juhi intervjueerimise eest preemiat. Faktilist tõestust must valgel sellele veel leidnud pole, aga usun seekord kuuldusi, sest lugu on tõesti tekitanud avalikkuses tugevaid, ent hästi varjatud allhoovusi, misjärel läksin kodulähedasse Velotandemi rattapoodi, kus töötab Eesti kõigi aegade nimekamaid rattamehaanikuid Kalle Kirsiaed, ja ostsin sealt loodetavasti peagi saabuva preemia eest... rattapumba. Lausa kahe otsikuga, nii et saab jämeda ja peenikese ventiiliga rehve täis lüüa. Ja lisaks statsionaarse manomeetriga, mistõttu ei pea näpuga katsudes ja tunde järgi otsustama, kas õhku sai ikka piisavalt sisse pressitud. Kas üks teema on sellega nüüd maas?

Eile õhtul tegin veel ühe olulise liigutuse: panin end kirja laupäevase Allan Orase karikale toimuva Kõlleste rattamaratoni 52-kilomeetrisele põhisõidule. Toetasin sellega ürituse korraldamist 35 euroga. Täna, reede hommikul osalejate nimekirja vaadates tundub, et on suur šanss maastikuvõistluse põhisõidul esisaja sisse tulla. Kolm aastat tagasi esimesel Kõlleste rattamaratonil sain 77. koha, aega kulus toona Ameerikast Salt Lake Cityst ostetud 15-kilose Treki seljas poolteist minutit alla kahe tunni. Homme on plaanis startida vähem kui kümnekilose Cube’iga – näis, kas tuleb ajaparandus? Kindel ei saa olla, sest olud on vist märjemad kui 2015 kevadel. Jões pidi vesi olema täitsa kõrge, ütles mulle Allan Oras, kes lubas täna õhtul proovima minna, kas saab läbi sõita, ning teada anda. Ja 37. kilomeetril on üks metsaveokoht, kus kaks nädalat tagasi pidi sõitma perve peal, paar korda ka jalaga tuge otsima ja hoogu andma, kirjeldas ta.

Eile õhtupoolikul kirjutasin ajakirjale Ma Olen Jalgrattur kõvade harrastajate rubriiki järjekordse loo, sedapuhku ühest väga heast ja tunnustatud arstist, kes teeb ratta seljas teile kõigile tuule alla, kui korralikult vunkimiseks läheb. Vestlusest temaga jäi meelde üks intrigeeriv tõsiasi, mis seniajani kummitab – ja kinnitab mu teooriat (mis ei ole enam teooria, vaid tegelikult tegelikkus!) –, et noored mehed on nõrgad, ludrid ja pehmod. Ta mainis sellist mõistet nagu skinny fat. Kas teate, mida see tähendab?

Isegi kui ei tea, olete seda märganud. Vaadake tänaval ringi. Näete noori mehi, kes on pealtnäha saledad ehk skinny. Aga too saledus on petlik. Nad võivad kehamassiindeksi ehk BMI järgi liigituda selgelt normaalkaaluliseks, kuid tegelikkuses on nad pekised – sellest tulebki tolles uues mõistes sõna fat. Kas nüüd tuleb pilt juba tuttav ette? Olete ju selliseid tüüpe näinud? Nõder keha, longus õlad, püdel figuur, ja nagu mu intervjueeritud tipparst ütles, siis «pöiakaart pole ollagi ja säärelihast pole ollagi». Need, võtke teadmiseks, mehed, ongi nüüdisaja pehmod.

Teie ju ei taha selliseks saada? Kui ei, siis tehke trenni ja tulge homme Kõlleste rattamaratonile ning püüdke mind esisajast välja tõugata!
*
ENNUSTA, mis aja ja koha saab Priit Pullerits homme Kõlleste rattamaratonil ja võida sõit Moabi!

Fotod 1 ja 3: Maastikuratturid märtsi lõpus Alaskas liustikul. Fotode autor: Caters News Agency / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Veetakistus mullusel Tartu rattamaratonil umbes 25 km enne finišit. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

Pullerits: Miks mehed väntavad kevadel ratast jälle vales kohas?

Te ei kujuta ette, kus ma tabasin eile mehe, kellel on ainsana juurdepääs selle blogi sisikonda (peale minu), Art Soonetsi, Scanpixi Baltimaade juhi, kelle panus ja roll on väga oluline, et ma hakkasin selle sajandi algul tõsiselt vastupidavussporti harrastama, sest tahtsin talle pähe teha! Polnud teda tükk aega näinud ja helistasin, et uurida, kas ta ikka elus ja terve. Tuli välja, et ta sõitis parajasti... Barcelona poole. Ja mitte lennuki või autoga, vaid jalgrattaga.

«Aga ise rääkisid,» tuletasin talle nördinult meelde, «et tahaksid ka Ameerikasse rattaga sõitma minna.»

Ja teate, mis tal oli selle peale öelda? Loomulikult mitte midagi.

Paljud tahaksid Ameerikasse rattaga sõitma minna. Ma olen ju üle Eesti teinud kuulsaks Moabi Utah’s (selle sissekande piltidel - kindlasti klikake neile ja suurendage, et näha paremini värve ja geoloogilisi detaile!), mida veel mõni aasta tagasi ei teadnud mitte keegi, isegi endine Euroopa meister maastikusõidumaratonis Allan Oras, kellenimeline maastikusõit toimub sel laupäeval Põlvamaal Kõllestes (olete juba kirjas?) – küsisin seda temalt aastaid tagasi, mil ta oli veel parimas vormis, ja kohanimi Moab ei öelnud talle tuhkagi. Aga nüüd teab iga vähegi endast lugupidav rattamees Moabi, Mountain Biking Capital of the Worldi, paugupealt (sic!). (Soonetsi anekdoot: «Mis siis saab, kui une pealt pauk lahti läheb? Siis on paugupealt uni läinud.»)

Ometi on vähesed sinna tee leidnud. Vaid mõni üksik, nagu Jaanus Laidvee (koos minuga) või seiklusvennad Eensaared (iseseisvalt). Teistel ei jätku otsustavust, võib-olla ka julgust, sest Moab on karm kant (flash floods, mountain lions, rattlesnakes...). Eemalt võib see kõik paista ju ilus – vaadake, kuidas ma ronin Jail House Rocki otsa, kuhu legendide järgi üks kauboi pistis oma naise seks ajaks, kui ise linna läks, ja Looking Glass Archi alla, kus on tõsine oht libastuda; kuidas kõlgun Lockhart Basini kaljusel serval; kuidas otsin üles vanade kauboide Eight Mile Rocki sisse rajatud majapidamise, mitmenaisepidajate kommuuni Hatch Rocki sees ja massiivse kalju sisse ühe ekstsentriku uuristatud elamise Hole N’’ the Rock; ning kuidas sõidan viimaks orgu nimega Spanish Valley, kus laiubki Moab (te olete varem näinud Moabile lähenemist vaid põhjast, nüüd näete viimaks ka lõunast).

Kindlasti küsite, miks ma ei korralda rattaekspeditsioone Moabi, kui see minu väitel nii äge koht on. Vastan: aga milleks? Moab on kant, kus mul meeldib iga ruutmeeter ja iga minut. Miks peaksin mõne neist ohverdama? Ja ohverdada tuleb, kui vead endaga kaasa tervet kampa mehi. Küll tahab mõni hommikul kauem magada, küll ei viitsi mõni varakult teele asuda, küll tahab mõni kihutada selle asemel, et loodust nautida, küll tahab mõni naasta varasel pärastlõunal linna, et seal õlut juua ja niisama ringi vahtida... Nii palju kui on inimesi, nii palju on eri soove. Lõpuks saadki ainult seda, et oled teiste soovide teener ja ori – milleks?

Mulle meeldib ise kõige üle otsustada, sest siis on maksimaalne nauding ja elamus garanteeritud: millal üles tõused, millal teele asud, kuhu lähed, kui kaua sõidad, kui kiiresti sõidad, kus paetud, millal linna tagasi lähed jne. Moab ei ole koht, kus oma väärtuslikku aega lihtsalt raisata. Seepärast mind ei huvitagi suvaliste inimeste Moabi juhtimine. (Ah et kuidas ma Laidveega siis hakkama sain? Meil oli lihtne reegel: läheme sinna ja teeme nii, kuidas mina ütlen.)

Niisiis, kes on valmis Moabi minema? Minu tingimustel. Need tingimused on karmid (vt foto paremal), aga tagavad ka maksimaalse elamuse. Garanteeritud. Sest ma tunnen Moabi ja selle ümbrust nagu oma kümmet sõrme. Raudselt paremini kui keegi Eestis. Kindlasti paremini kui keegi Baltikumis. Ja ilmselt ka paremini kui keegi Euroopast.

Fotod 1-4: Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkond Utah's Moabi lähistel. Fotode autor: Cal Sport Media / Sipa/USA / Scanpix
Foto 5: Elephant Hill Road Canyonlandsi rahvuspargi Needlesi piirkonnas Utah's Moabi lähistel. Foto autor: Cal Sport Media / Sipa/USA / Scanpix
Foto 6: Nii abielluvad inimesed Moabi lähistel - üle kanjoni tõmmatud võrkudel. Foto autor: Caters News Agency / Scanpix

Pullerits: Märk maas! Võrrelge oma avanädala näitajaid minu omadega!

Vaatame nüüd kõik üheskoos, mis tulemusi tõi esimene nädal ratta seljas pärast seda, kui olin ülemöödunud pühapäeval teinud avasõidu, kohe esimese korraga 50,8 km ja seda 1:38.45ga, keskmine kiirus 30,85 km/h.

E-K: null kilomeetrit, see-eest kaks Tallinnas käiku: esiteks, et kohtuda Eesti parima e-sportlaste meeskonna omanikega - ja provotseerida lugejaid, miks e-sport võiks olla täiesti tõsiselt võetav sport -, ning teiseks selleks, et usutleda Rail Balticu juhti Baiba Rubesat.

N: 44,4 km 1:22.36, keskmine kiirus 32,25 km/h
(kümnekilomeetriste lõikude vaheajad: 18.48 – 37.18 – 55.53 – 1:14.30)
R: 44,7 km 1:20.19, keskmine kiirus 33,4 km/h
(19.20 – 36.43 – 53.26 – 1:11.34)
L: 56,3 km 1:49.32, keskmine kiirus 30,85 km/h
(18.44 – 37.06 – 58.24 – 1:17.54 – 1:38.00)
P: 44,6 km 1:25.18, keskmine kiirus 31,35 km/h
(20.14 – 39.38 – 58.25 – 1:16.52)

Nädala nelja päevaga kokku täpselt 190 km.
Kulunud aeg 5:57.45 (võrdluseks: nädalas Tartu Ülikooli tudengite koduste ja kontrolltööde parandamiseks kulunud aeg – 6:01).
Nädala keskmine kiirus 31,86 km/h.

Kommentaariks nii palju, et 190 km on vaevu sama palju, nagu sõidavad peagi algava Giro d’Italia osalised ühe päevaga. Seega – vähe. Teiseks, nädala keskmine kiirus 31,86 km/h, mis on saavutanud nelja päeva jooksul tehtud sõitudega, võib küll olla enamiku teiste harrastajatega võrreldes ulmeline, kuid võrreldes Giro keskmise etapi keskmise kiirusega – mis on saavutatud ühes jutis sõites, mitte nelja päeva peale jagatuna – on varu siiski hiiglasuur. Kolmandaks, kui olen suutnud probleemideta ja eriliselt pingutamata saavutada juba esimese nädalaga keskmise kiiruse ligi 32 km/h, siis see annab suveks lootust – see on selge märk, et suutlikkus ei ole kuskile kadunud. Neljandaks, nimetatud keskmine kiirus on saavutatud pikas ja paksus sõiduriietuses, kus katmata on olnud ainult nägu, mis tähendab, et kui saaks lühikese võistlusvormi väele võtta, lisanduks kiirust kahtlemata veelgi. Viiendaks, ärme unustame, et Scotti kett on ääretult välja veninud ja mõnesid hammasrattaid pole ollagi, mis tähendab, et väntamine pole andnud sugugi kõige tõhusamat tulemust ning see annab kindlat usku, et kui tehnika ka korda lasen teha, lisandub lennukust veel omajagu. Ja kuuendaks, keskmine kiirus on hea vaatamata sellele, et pole ühtegi tempo- ega lõigutrenni teinud – isegi kevadel suuskadel mitte –, millest saab kahtlemata järeldada, et kui sõidud muutuvad spetsiifilisemaks ehk kui veel vinti ka peale hakkan keerama, siis läheb hoog vaid üles.

Mis kõik kokkuvõttes tähendab, et vorm ja seis pole hiilgavad, ent on kaugel ka lootusetusest.

Foto 1: Kevad käes - panna on vaja! Alan Hatherly LAVist kihutamas Briti rahvaste ühenduse mängude mägirattavõistlusel Austraalias Kuldrannikul. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kevad käes ja mehed annavad hagu! Slovakk Peter Sagan dikteerib tempot ja venitab "ketti" 263 km pikkusel sõidul Maastrichtist Valkenburgi. Foto autor: imago/Belgia / Scanpix

Pullerits: Kuidas ma tegin olümpia***rekordi?

LÕPPU LISATUD REEDESE SUPERSÕIDU TULEMUS!
Võimas – ma tegin seda jälle! Gunnar Pressi arvepidamise järgi juba kaheksandat korda. Ei, see ei ole siiski Eesti rekord, aga tubli tulemus sellegipoolest. Eespool on Sven Sommer tosina korraga, Andrus Nilk ja Ants Põldoja 11 ning Jaan Martinson üheksa korraga. Jagan viiendat kohta Andres Vaheri ja Tarmo Pajuga. Vähemalt olen eespool raskekaallasest Peep Pahvist, kes on teinud seda seitse korda.

Just nii palju, kaheksa korda, olen andnud oma panuse maailma ühe unikaalsema, kui mitte suisa unikaalseima traditsiooni – ja mis oluline: üdini eesti kultuuri kuuluva traditsiooni! – kestmisse. Kaheksandat korda kuulusin Gunnar Pressi toimetatud Eesti olümpiaraamatu autorite hulka. (Debüüdi tegin 2002. aasta Salt Lake City olümpiaraamatus.) Aga ärge arvake, et olin värskelt, eile ilmunud olümpiaraamatus statist. Kaugel sellest, väga kaugel!

Siit tuleb teile üks tummine küsimus: kes autoritest andis suurima panuse Pyeongchangi taliolümpiaraamatu valmimisse?

Loomulikult, ma ju ei küsiks seda, kui vastus poleks: mina andsin! Jah, see on tõsi ja faktipõhine, mitte mingi hinnang. Kui loete kirjutatud tähemärke või täidetud lehekülgi, siis veendute, et olen tõepoolest Pyeongchangi olümpiaraamatu suurim autor.

Ja mis seejuures eriti kurioosne: ma pole isegi spordiajakirjanik!

Otse loomulikult sain ma oma panuse ja pingutuse eest tasu. Väärilist tasu. See annab vajalikku ressurssi edasisteks seikluslikeks ettevõtmisteks.

Kuid nondeks ettevõtmisteks tuleb ka treenida. Ja eile seda sel kevadel teist korda tegingi. Möödunud pühapäeval tegin maanteel avasõidu, läbides 50,8 km mõnusas tempos 1:38.45ga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 30,85 km/h. Eile, neljapäeva õhtul, kui olin saanud pika pingsa tööpäeva lõpuks valmis kapitaalse intervjuu Rail Balticu juhi Baiba Rubesaga (fotol paremal) – ta eraldas mulle Tallinnas Swissôtelis Rail Balticu kahepäevasel foorumil tunni, aga rääkis minuga poolteist tundi (see on Rubesa usutlemisel Eesti rekord!), sest, nagu ta ütles, küsisin temalt küsimusi, mida mitte keegi ei olnud temalt varem küsinud, mistõttu tal oli huvitav vestelda (ja las investorid ja muud rahakad ärimehed ootavad, võisin tõlgendada tema mitteverbaalset hoiakut) –, sõitsin 1:22.35ga 44,4 km, mis andis juba märksa suurema keskmise kiiruse 32,25 km/h. Aga sõidu ajal ilmnes üks uudne probleem. Ja siin saate nüüd juba paremini oma tarkust välja näidata – kui teil seda ikka on.

Tempo, nagu aru saate, oli pigem mõõdukalt tugev, kuid mitte pingutust ega ähkimist põhjustav. Ent täiesti uudne kogemus oli see, et sääremarjalihased kippusid krampi minema. Selle vältimiseks hakkasin pedaalides kandu rohkem alla suruma, et sääremarjalihast venitada. Veidi aitas, aga mitte nii palju, et probleem oleks kadunud. Tunde järgi ütleks, et lihased olid vägagi lõdvestunud olekus; ei tajunud, et sinna oleks vändates pinge sisse läinud. Samuti, olgu lisatud, ei olnud ma muutnud varasemaga võrreldes possatkat ehk asendit, nii et sellest ei saanud probleem samuti tekkida. Ainus, mille oskasin ise välja pakkuda, oli see, et ju on lihtsalt liiga vähe pedaalitud ja lihased pole väntamisega harjunud. Sest veel eelmise nädala esimesel poolel tegelesin ju suusatamisega.

Kes on sellise sääremarjalihaste probleemiga kursis, st on seda samuti kogenud, ning oskab välja pakkuda, mida selle vastu ette maksab võtta?
*
Kõigest tööpingest ja -koormusest hoolimata reede õhtupoolikul, pärast seda, kui olin kirjutanud laupäevase Postimehe väljapaistvale, kolmandale küljele perspektiivse portree Kaja Kallasest, sõitsin 44,7 km veelgi kiiremini kui neljapäeval - 1:20.20ga. Mis teeb keskmiseks kiiruseks lausa 33,4 km/h. Kas vorm on tõest juba varakult nii hea? Jah, on küll! Tänu millele? Tänu sellele, et ei hakanud kevade hakul liiga vara pedaalima, vaid kogusin suusatades üldvastupidavust. Mäletate, mis ma rääkisin teile, kuidas tuleb rattahooajaks valmistuda?

Foto 1: Saskia Alusalu ja Karel Tammjärv eile Tallinnas Pyeongchangi olümpiaraamatu esitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Pyeongchangi olümpiaraamatud. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix Foto 3: Rail Balticu juht Baiba Rubesa andmas intervjuud Priit Pulleritsule. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 4: Saskia Alusalu eile Tallinnas Pyeongchangi olümpiaraamatu esitlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

Pullerits: Millega jahmatas ja masendas rattahooaja avasõit?

Hawaii Expressi mehaanik võttis keti venimise mõõdiku, mis näeb välja nagu helihark, ja lähenes sellega minu Scotti maanteeratta ketile. Aga ta ei jõudnud sellele õieti ligi. Juba enne, kui ta mõõdiku ketile asetas, tegi ta piltlikult öeldes suured silmad, sest mõistis juba distantsilt, et selle töövahendiga pole siin midagi teha. «Jaa,» venitas mehaanik mõtlikult, «kohe näha, et selle rattaga on sõidetud.»

Ja kohe sõidetakse veel! Läksin pühapäeval tema juurde, et lasta rehvid täis lüüa. Need olid talvega päris õhuvaeseks jäänud. Ja nagu mehaanikule tunnistasin, siis ei uskunud, et suuga ja pelgalt kopsude jõul pumpamisega hakkama saan. Aga tema antud pumbaga, mil peenikese ventiili jaoks sobiv ots, lõin rehvid hooga täis. Lõpetasin pumpamise siis, kui osuti peatus seitsme peal.

Rehvid said sõiduvalmis, aga kett... – see oli välja veninud. Kohe kõvasti. Olin A&T Spordis saanud juba mullu kevadel soovituse, et keti ja hammasrattad võiks välja vahetada. Aga need pidasid siiski terve hooaja vastu, sügiseni. Ja nüüd, pühapäeva pärastlõunal, läksid nad vastu uuele hooajale.

Sedasi sai suusahooaeg lõppenuks kuulutatud ning rattahooaeg sisse juhatatud. Kokku sõitsin sissejuhatuseks 1:38.45ga 50,8 km, mis teeb keskmiseks kiiruseks kohe avasõidul rohkem kui 30 km/h. Ja ma isegi ei pingutanud. See näitab, et ju õnnestus veel nädala keskpaigani suusatades hoida head vormi. Siit, nagu ütlevad Eesti sportlased, kui on taas saavutanud tulemuse allapoole arvestust (erinevalt minust), on hea edasi minna.

Kas ikka on?

Veidi rohkem kui poolesajakilomeetrine tiir Tartu lähedal sai läbitud küll kergelt, aga kas ma tahaks seda teha ka teist korda, kolmandat korda, viiendat korda, kümnendat korda? Kahtlus poeb hinge: ega vist. Ümbrus oli hoolimata pooleldi päikselisest ilmast hall ja tröösitu, asfaldil kõik kohad ammuilma pähe kulunud. Rutiin. Igavus. Mis teha?

Värve on vaja. Teistsugusust on vaja. Midagi tuleb ette võtta, enne kui rutiin tapab. Vaadake seda teed, mille hiljuti sõites talletasin: millised kõrgendikud, millised kirkad värvid, milline lõputus, milline teistsugusus, milline kummaliselt käänduv jõgi, millised kollased kaljud! Vaat neid teid võib ikka sadade ja sadade kilomeetrite kaupa sõita – hing laulab ja süda hõiskab.

Foto 1: Kevadised ratturid ühepäevasõidul Belgias Antwerpenist Oudenaardesse. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Hollandlane Niki Terpstra Paterbergi mäel Kluisenbergenis teel Ronde van Vlaanderenivõidu poole 1. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Kevadine Tour des Flandres Belgias. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Suure saladuse jälil: kas astmarohi ikkagi aitab tulemusi paremaks teha?

Alustame seekord sellest, et mu vend on arst. Aga mitte mingi suvaline arst, vaid astmaarst. Sellisel tasemel, et tema poole on pöördunud abi saamiseks isegi üks Eesti edukamaid taliolümpiasportlasi (nime ei saa öelda, andmekaitsjad kargavad turja). Sedasi ei ole liialdus teil järeldada, et tean mõnest asjast palju rohkem kui te kõik kamba peale kokku. Ja jutt ei ole siin olümpiasportlase identiteedist, vaid jutt on astmast.

Aga astmat saab teatavasti ravida. Rohtudega. Seda ju Norra sportlased teatavasti teevad. Briti rattur Chris Froome teeb ka. Aga miks võiks seda teha ainult norrakad ja Froome, kui mu vennal on kahtlemata juurdepääs parimatele astmaravimitele, rääkimata oskusest neid tulemuslikult kasutada. Noh, kas pulss selle tõsiasja peale juba tõusis?

Nüüd läheb asi õige põnevaks. Aga alustame ikka päris algusest. 

Eelmise sajandi lõpus oli lugu nii, et kui tippsportlane tahtis saada õigust astmarohtu tarvitada (fotol paremal), pidi ta tõestama, et tal on astma või vähemalt tõsised hingamisteede probleemid. Kuid pange tähele: nõudmine, et ta astmat tõestaks, ei olnud seotud dopinguvastase võitlusega, vaid oli tingitud soovist kaitsta sportlaste tervist. Selleks, et sportlaste taotlusi astmarohu kasutamiseks läbi vaadata ja hinnata, moodustas ROK sõltumatu astmaekspertide komisjoni. Taotlus ei olnud lihtsalt kirjalik paber, vaid selle juurde käis kindel test, mille sportlane pidi läbi tegema. Pange nüüd järgmist arvu eriti tähele: eelmisel kümnendil peetud kahe suve- ja kahe taliolümpia tarvis väljastas ROKi astmaekspertide komisjon astmarohu tarvitamise loa 1549 olümpiasportlasele. See on kolossaalne arv, kas pole?

Lähme nüüd tagasi 2010. aasta Vancouveri taliolümpia eelsesse aega. Paar nädalat enne Vancouveri talimängude algust kehtestas Maailma Antidopinguagentuur WADA reegli, et sportlased võivad teatud kogustes tarvitada kahte levinud astmaravimit salbutamooli ja salmeterooli. Asi oli nimelt selles, et sportlasi, kes olid taotlenud astmarohu tarvitamiseks terapeutilisel eesmärgil eriloa, oli tekkinud sedavõrd palju. Ehk teisisõnu: astmaatikud polnud tippspordis enam erandid, vaid märkimisväärne osa tippsportlasi ongi astmaatikud.

Faktid kinnitavad mu äsjast väidet. Mäletate, mainisin ennist teile 1549 sportlast, kellele ROKi ekspertkomisjon väljastas varem astmarohu tarvitamise eriloa. Suuresti just nonde lubadega seotud andmebaasi analüüsides avaldas Austraalia teadlane Ken Fitch tunamullu uurimuse, kus näitas, et selle sajandi esimesel kümnendil peetud viiel olümpial oli iga 15. kuni iga 20. sportlane arstitõendiga astmaatik. Näiteks Salt Lake City taliolümpial (fotol vasakul) osalenute hulgas oli astmaatikuid veidi üle viie protsendi, Torino taliolümpial osalenute hulgas ligi kaheksa protsenti ja Vancouveri taliolümpial osalenute seas pisut üle seitsme protsendi.

Aga Fitchi uurimus muutub veelgi põnevamaks, kui vaatame, kuidas läks astmaatikutel nondel kolmel nimetatud taliolümpial. Mis teie arvate, kuidas läks? Loomulikult: kui ma seda küsin, siis pidi neil minema väga hästi. Ja tõepoolest, läkski väga hästi. Vancouveri taliolümpial oli medalivõitjate seas astmaatikuid ligi 12 protsenti, Torino taliolümpial üle 15 protsendi ja Salt Lake City taliolümpial (fotol all vasakul) peaaegu 16 protsenti. Niisiis, nagu protsentidest näete, suurendab astma ja astmarohu tarvitamine järelikult võidu võimalust märgatavalt.

Kuid ettevaatust: ei maksa järeldustega nii sirgjooneline olla! Fitchi uuringu alusel ei ole sugugi õige ja põhjendatud väita, et ilmselt aitas paljusid sportlasi olümpial pjedestaalile astmaravimite kasutamine. Palju tõesem ja usutavam on väide, et küllap need, kes jõudsid olümpial pjedestaalile, on teistest lihtsalt rohkem ja pikemalt treeninud. Aga kui olete veidigi tugevamini suusatanud, siis küllap teate, mis jälje jätab see hingamisteedele. Tõenäoliselt olete pärast tugeva treeningu lõpetamist köhinud nagu hobune. Sest te hingamisteed on saanud hirmsat moodi vatti. Ka Fitchi uurimuse üks järeldusi kõlab: «Astma suhteliselt hiline teke paljudel vanemaealistel sportlastel viitab, et aastaid tehtud vastupidavustreening võib olla selle üks põhjustajaid.»

Nüüd jääb veel vaid küsida, kui suure eelise võiks anda astmarohu tarvitamine vastupidavusaladel, nagu murdmaasuusatamine või jalgrattasõit. Kahjuks keegi ei tea. Selle kohta puuduvad vettpidavad andmed. Õigemini pole seda piisavalt uuritudki. Mõned üksikud selleteemalised uurimused, mis on tehtud üksikute inimeste peal ega ole seetõttu kuigi suure üldistusjõuga, viitavad, et kasu tulemustele astmarohust ei ole. Mis omakorda tekitab küsimuse, miks siis ikkagi sajad sportlased astmarohtu tarvitavad, kui see tulemusi paremaks ei tee.

Tõenäoliselt tarvitavad sellepärast, et kuna uurimusi astmarohu kasulikkuse kohta tulemustele ei ole, siis kes teab – äkki astmarohi pisut ikkagi aitab? Ka tilluke 0,1 protsenti, mis võib-olla kasu võiks olla, aitaks pikal distantsil võita mitu head sekundit, mis määravad viimaks, kas oled kullal või on su tagumik mullal. Tõenäoliselt tarvitavad sportlased astmarohtu ka sellepärast, et platseebo efekt on teinekord väga tugev. Pelgalt teadmisest, et oled võtnud rohtu, mis äkki aitab, võid saada selga kujuteldavad tiivad, mis aitavad võistluse käigus kriitilisel hetkel vastu pidada. Ja kohe kindlasti tarvitavad sportlased astmarohtu sellepärast, et nende hingamisteed on rasketel treeningutel saanud kõvasti vatti ja vajavad pidevat turgutamist.

Ent ikkagi jääb õhku küsimus, kuidas siis astmarohtu võtta, et sellest mingitki minimaalset kasu tõuseks, ja kust seda kätte saada (kui tutvusi pole). Kuid sellest mõnel teisel korral. Esmalt minge ja seedige, mida teile äsja rääkisin.
*
Loos on kasutatud Kuku raadio olümpiakommentaaris (autor Priit Pullerits) esitatud andmeid ja mõtteid.

Foto 1: Kiiruisutaja Saskia Alusalu. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees / Arter / Scanpix
Foto 2: Salbutamooli kasutamine. Foto autor: PA Wire / Press Association Images / Scanpix
Foto 3: Thomas Alsgaard toob Salt Lake City taliolümpialNorra meeskonna 4x10 km suusatamises Itaalia ees esimesena üle lõpujoone. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 4: Meeste 30 km ühisstardist sõit Salt Lake City taliolümpial. Foto autor: Scanpix Sweden / Scanpix
Foto 5: Inglise rattur Bradley Wiggins pedaalimas 2012. aasta suvel Pariisis Tour de France'i võidu poole. Kuu aega tagasi avaldatud uurimisraport heidab Wigginsile ja teistele Sky meeskonna sõitjatele ette, et nad ei kasutanud ravimit nimega triamcinolone terapeutilisel eesmärgil astma raviks, vaid selleks, et alandada kaalu ilma, et nad kaotaks samal ajal võimsuses. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Uus tark nipp - kuidas suusatades rattahooajaks põhja laduda?

TÄIENDATUD VÄRSKEMATE ANDMETEGA ALANUD NÄDALAST!
Ma ei kavatsegi teie ees vabandada, et olen teid viimased kuu aega, isegi rohkem, hoidnud pimeduses – et mida olen teinud ja kuidas harjutanud. Polegi teil vaja kõike alati teada, mõelge oma peaga ka, ärge otsige kogu aeg minult pidepunkte ja enesekindlust. Ent ma ei ole kade. Annan siin lakoonilise ülevaate tehtust ning seejärel põhjendan, miks mu tehtu on õige ja kasulik, ning seletan, milles paljud on rängalt eksinud.

Niisiis, viimase kolme nädala tegevus suusaradadel.

11. nädal – 86,1 km (5:18.02, viis treeningut)
12. nädal – 70,4 km (4:32.44, neli treeningut ja üks võistlus [Vahur Teppani vastu])

13. nädal:
E – tööpäev Tallinnas
T – 21,7 km (1:09.02, keskmine kiirus 18,97 km/h!)
K – 18,9 km (1:02.32, keskmine kiirus 17,75 km/h
N – 18,6 km (1:04.34, keskmine kiirus 17,2 km/h)
R – 20,5 km (1:16.25, keskmine kiirus 15,95 km/h)
L – 24,4 km (1:30.26, keskmine kiirus 16,2 km/h)
P – 25,2 km (1:35.26, keskmine kiirus 15,75 km/h)

Kokku 13. nädalal – 129,3 km (7:38.25, kuus treeningut; nädala keskmine kiirus 16,9 km/h)

14. nädal:
E – tööpäev Tallinnas
T – 21,4 km (1:12.22, keskmine kiirus 17,66 km/h)
K - 20,6 km (1:13.12, keskmine kiirus 16,9 km/h)

Ilusad arvud ju, kas pole? Ometi on 7:38.25 treeningutundi – selle talve nädalarekord! – vähem, kui mul kulus lõppenud nädalal TÜ tudengite kodu- ja kontrolltööde parandamiseks. Sinna läks tervelt 8:04, rääkimata loengu ja tööde ettevalmistamisest ning loengu pidamisest (1:30). Siiski-siiski, mäletan, et eelmisel kümnendil kogusin juba Tartu maratoni ajaks rohkem kui tuhat suusakilomeetrit. Mati Alaver oli öelnud, et neil, kel pole tuhandet suusakilomeetrit koos, pole üldse mõtet Tehvandi radadele sõitma minna.

Igatahes on selle talvega alates jaanuari teisest poolest kogunenud suusatades 781,3 km. (Paraku kärpis kilometraaži kahenädalane paus veebruari lõpus ja märtsi alguses, mis oli tingitud organismis rändama läinud neerukivist, mis tekitas pöörast valu ning nõudis lõpuks päevakirurgia sekkumist.) Viimasel, äsja lõppenud nädalal suusatasin kogu talve kilometraažist tervelt 17,5 protsenti ehk pisut rohkem kui kuuendiku. See ei näita muud kui seda, et talv on muutunud Eestimaal hiliseks (mida tõestavad ka ilmaolud) ning et parim suusatunnetus ja suusavorm saabub ikka pärast vähemalt kahekuulist harjutamist, mitte varem. Mis tähendab, et arvestades talve hilist algust toimuvad suusamaratonid Eestimaal liiga vara. Ehk teisisõnu: minu tänavused suusatulemused, veebruari algul saavutatud 123. koht Tamsalu-Neeruti vabatehnikamaratonil Alutagusel ning 144. koht Alutaguse klassikamaratonil ei peegelda mu tegelikku võimekust suusatajana. Nood tulemused said saavutatud sama hästi kui olematu treeningu pealt.

Aga küsimus on nüüd selles, mis saab edasi. Ilmselt jäi pühapäevane suusasõit juba püdelaks muutunud pehmes lumes selle talve viimaseks, kui just teisipäeva hommikul ei avane veel üks võimalus. Seejärel tulevad prognoosi järgi soojakraadid ning aeg on ratas välja tõugata (enne tuleb lasta rehvid kusagil täis lüüa; mul pole peenikese ventiili otsa).

Nüüd küsivad loomulikult paljud, kas pole mitte liiga hilja rattaettevalmistust alustada. Hooaja avastardini, milleks olen planeerinud III Kõlleste rattamaratoni Allan Oras Cupi (see nimetus vajab toimetamist, sest kõlab kentsakalt ja ebaloogiliselt) kolme nädala pärast – eks see sõltu ka korraldajatest, kas nad läkitavad mulle kutse, nagu tegid esimesel korral –, on jäänud alla kolme nädala. Et miks raiskasin aega suusatamisele, kui maanteed olid juba kuivad, küsite.

Rumal küsimus. Esiteks, mida hiljem ratta selga istuda, seda hiljem saabub rattaga sõitmisest tüdimus. (Sest see saabub niikuinii.) Kes on juba märtsi algusest vändanud, sel on ilmselt hiljemalt jaanipäevaks mott maas ja kopp ees – aga siis alles panemiseks läheb. Teiseks, suusasõit pakub palju paremat üldkehalist ettevalmistust ehk baasi ladumist kui üksluine rattasõit. Jalad töötavad, käed töötavad, õlad töötavad, kere töötab. Jalgrattasõidus, kui veidi liialdatult öelda (aga ainult veidi!), on üksnes monotoonne reite töö. Kolmandaks, nagu vanad suusahundid teavad, siis pole emotsionaalselt midagi ergastavamat kui varakevadised suusasõidud. Taevas on enamasti juba sinine ja päiksenegi, rajad tugevad ja hea libisemisega, päevad pikad ja valged – see kõik teeb suusatamisest väga emotsionaalse tegevuse. Seevastu rattasõit on samal ajal lihtsalt nüri: kõle ja pruunikashall maastik, talvest hall asfalt, külmad tuuled, pori... Ja neljandaks: suusatamine on ikkagi tehniline ala, aga rattasõit – no mis tehnika seal on?! (Ma ei pea tehnika all silmas varustust.) Väga huvitav on suusatades liigutusi viimistelda ja timmida, neid saab alati ja lõpmatuseni täiustada. Lõppenud nädalal tundsin ja tajusin, et vabatehnikas saavutasin uue taseme: kitsama sõiduasendi, keharaskuse parema ülekande jalalt jalale ehk «kiikumise», tõhusama jalgade töö jne. Rattasõit ei paku midagi sellega võrreldavat – ainult vänta ja vänta, kummardu vaid leistangi kohal võimalikult madalale.

Niisiis, nagu näete, sai lõppenud nädalal tehtud rattahooajale meeldiv ja tulus sissejuhatus – kilometraaž ja aeg kogunes ning tunne ja meeleolu püsisid värske. Eks see ole aastatepikkune kogemus, mille pealt need tarkused on tulnud. Lihtsameelsed on aga asunud ilmselgelt liiga varakult end sadulas trööpama, maskid peas. Kuid loodetavasti nad õpivad sellest.

Foto 1: Suusataja 21. märtsil USA pealinnas Washingtonis National Mallil. Washington oli minu kodulinn 1995. aasta juunist detsembrini ning 1997. aasta augustist 1998. aasta jaanuarini. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Kevadine ilus suusasõit Rootsis Falunis 17. märtsil. Esiplaanil Calle Halfvarsson. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Paraolümpia suusavõistlus 17. märtsil Pyeongchangis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Saksamaa meistrivõistlused murdmaasuusatamises Reit im Winklis. Teatesprint. Foto autor: imago / Ernst Wukits / Scanpix