Pullerits: Kuidas ma gruppo compatto ära lõhkusin? Ja veel missuguse kiirusega!

...Ega ma päris üksinda ka lõhkunud. Aga lammutatud see sai. Jõgeva rattaralliks peab ju igasuguseid võtteid valdama õppima.

Algul on Tartu Velo Klubi gruppo compatto sõit initsiatiivitu. Arusaadav: Viljandi maanteel puhub vile tuul. Sätin end neli aastat minust vanema, tunamulluse Eesti grupisõidu meistri (seenior 3 klassis) Marko Vilipsoni kõrvale. Kiirus on vaevalt 30 km/h. Saan Vilipsonist nii aru, et tema ei saa ka aru, mis on sellise aeglase kulgemise mõte, kui grupis – just nii ta ütlebki – võib nina nokkida. Pärast Rõhut, enne Elva jõe ületust, püüame temaga gruppi pisut aktiveerida, veame ees vastutuules kiiruse 32-33 km/h peale, ent niipea, kui vedamise üle anname, kukub tempo taas endisse «auku», napilt 30 km/h kanti.

Pärast tagasipööretki ei võta grupp hoogu üles. Mis siis, et seltskonda kuuluvad paljud nimekad tegijad, nagu näiteks Klubi Tartu Maraton pealik Indrek Kelk punases Cofidise dressis, dr Leho Rips (ikkagi tõeline doktor) mustades põlvikutes, Kurmo Neemela Dünamo-sinises dressipluusis (ent ilma...), poolel maal ühinenud veel üks doktor, Rein Taaramäe kurku uurinud Priit Kasenõmm. Samuti Margus Merisalu, Tartu rattarallidel kummalisi sõiduvahendeid katsetanu. Peagi saan aru, et taas, nagu varemgi, kontrollib sündmuste kulgu Tartu Gruppetto autoriteet Jaan Veeranna.

Pärast Puhja ja Kavilda ürgoru läbimist hakkab Veeranna korraldusi jagama. Esmalt saadab teele ühe neljase kamanda. Umbes minut hiljem järgneb sellele teine. Piidlen manöövreid kõige sabast. Ma tean, et need on liiga varased minekud. Ma tean, et õige hetk veel tuleb. Ma tean, kelle selja taga tuleb luurata. Ja taas: ma ei eksi.

Kui teine kamanda on eemaldunud ligi kahesaja meetri kaugusele, juhtubki see, mida aimasin. Rohevalges võistlusdressis Paralepa-mees Steve Astok, ilmselt veel üks tulevane tõeline doktor, võtab järelejäänud gruppettost vasakule ja tõmbab hoo üles. Olin teda kogu aeg passinud ja haagin koheselt tuulde. Ainsana. Ega pea pettuma.

See minek, nagu peagi selgub, pole mingi pooleteraline susserdamine. Laskumisel veab Astok rohkem kui 60 km/h-ga, aga kui tee laugeks muutub, ei kahane ta kiirus sugugi oluliselt. Rauad paremal, surub ta stabiilselt 53-54 km/h. Sedasi kilomeetri. Vaatan tema tuulest, et eesmine kamanda, kuigi seal liider pidevalt vahetub, ei lähe sugugi kaugemale, vaid tuleb pigem lähemale. Astok veab sedasi, 53-54 km/h, ka teise kilomeetri. Eesmine kamanda, vahetades vedajaid, tuleb veelgi lähemale. Astok veab 53-54 km/h-ga ka kolmanda kilomeetri. Näen, et kõige esimene kamanda laseb kõige ees vist jala sirgu. Aga Astok veab edasi, stabiilselt 53-54 km/h, ka neljanda kilomeetri, kui teine kamanda samuti lõpuks tee ääres kildudeks pudeneb.

«Kurat, sa oled hull mees!» hüüan Astokile, kui tuulevarjust nina välja pistan ja ta kõrvale tõmban. Ja mis te arvate, et tal on keel ripakil või? Ei, ta ainult naeratab. Umbes nii, et ahh, sai veidi kiiremini sõidetud.

Õhtul vaatan telerist, et poolakas Michal Kwiatkowski (vasakul), elukutseline, saab eraldistardirattal Tour de Romandie 5,57 km pikkusel proloogil keskmiseks kiiruseks 52 km/h. Tanel Kangert kaotab talle 18 sekundit. Ja siin, avatud liiklusega maanteel, Eestimaa tuulte möllus, arendab üks tavaline eesti noormees, kes on enne seda sõitnud üksinda tunni ja grupis veidi rohkem kui teise tunni veel otsa, neli kilomeetrit Kwiatkowskist suuremat kiirust.

Aga erinevalt Kwiatkowskist, ja ammugi erinevalt kahest kohalikust kamandast, ei kavatse me Astokiga edaspidi tirri lasta. Võtan vedamise korraks üle, tõmban meid enne Rõhut tõusust üles ja ponnistamise lõpetanud kamandadest hooga mööda. «Poisid, aitab küll!» hüüab keegi, kelle selja taha jätame.

Ei, ei aita. Just siis, kui teised on end kurnatuks pedaalinud, tuleb minna kontrasse. Niipea, kui tõusust üles saadud, tõmban hoo 44 km/h kanti ja annan varsti juhtkoha taas üle Astokile. Ta on mullusega võrreldes talvel jõusaalis tõesti kõvasti tugevamaks saanud. Ta viib kiiruse 47-48 km/h peale. Veab poolteist-kaks kilomeetrit. Siis jälle minu kord – kergel, umbes protsendisel tõusukaldel. Siiski suudan hoida seal tempot 42-44 km/h vahel. Selleks ajaks saab selgeks, et isegi juhul, kui tagumised peaks organiseeruma ja jalad kõhu alt välja võtma, läheb neil meie püüdmine enne Tartut raskeks.

Mäletan ühte mullust sõitu, kus Astok sel samal maanteel enne Elva jõe ületust üksinda grupil eest kihutas. Ta sai mitmesajameetrise edumaa. Grupile tuli elu sisse alles Haage kandis, kui oli näha, et Astoki tempo ees ei raugegi. Siis keriti kiirus grupis 41-42 km/h kanti ning tänu kilomeeter enne Tartut korraldatud «tagumikud sadulast!» massiivrünnakule saadi Astok enne Taaralinna piiri viimaks kätte.

Ent sedapuhku on me hoog kahekesi suurem kui tollal tervel grupil. Ja see ei kavatsegi maha käia. Hoopis vastupidi. Kui Astok kolm kilomeetrit enne Tartut vahetuse üle võtab, seal, kus asfalt veidi hüplikumaks ja krobelisemaks muutub, kerib ta kiiruse jõuliselt taas 50 km/h-ni. Jah, 50 km/h-ni. Mis siin salata, see on juba liig. Ta saab järsku veidi rohkem kui meetrise edumaa, ja ehkki püüan seda meeleheitlikult kinni tõmmata, osutub vahe fataalseks. Ta saab eest minema. Nagu Rein Taaramäe Türgi velotuuril Adam Yatesi eest.

«Oleks iga trenn selline...» lausub Astok mulle viimase 17 km kohta, kui on mind enne Ringteele keeramist järele oodanud. Jah, nina nokkimiseks nii kiirel sõidul küll aega pole.

Gruppetto jääb kus see ja teine. Jõuame teha Supilinnas veel rahuliku tiiru ja rünnata Jakobi mäe tõusu – ma parem ei räägi sellest, millise mängleva kerguse ja meeletu kiirusega, vähemalt 30 km/h, sadulast tõusmata, Astok sellest üles kihutab – ja kulgeda seejärel veel üksjagu Tallinna suunas, kui gruppetto viimaks vastu vurab.

Loodetavasti tuleb Vilipson, Eesti meister, ka meiega järgmine kord kaasa ja saab veelgi kõvema sõidu.
******

Utah State Highway 128, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 2: Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõit 27. aprillil. Fotode autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Sergio Paulinho (Saxo Bank Tinkoff Bank) ronimas 2012. aasta Tour de France'i 16. etapil Pau - Bagnere de Luchon üles col de Peyresourde'st, kannul Rein Taaramäe (Cofidis). Foto autor: Pete Goding / Press Association Images / Scanpix
Foto 4: Michal Kwiatkowski (Omega Pharma-Quick Step) võitmas Tour de Romandie proloogi Asconas Šveitsis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 5: Jan Bakelants (Omega Pharma) veab Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõidul järgnevaid üles La Redoute'i mäest. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 6: Giampaolo Caruso (ees, Itaalia, Team Katusha) ja Domenico Pozzovivo (Itaalia, AG2R La Mondiale) ründavad Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõidul. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Kui suureks kasvab tänavu kiirus?

Ei maksa pärleid sigade ette pilduda. Aga just nii juhtus eelmise nädala lõpus, kui mõtlesin, et teen sadadele rumalatele ja lihtsameelsetele inimestele tasuta heateo. Olles kevadel näinud juba küll ja enamgi veel, kui paljud tavakodanikud sõidavad rattal ilma kiivrita, otsustasin, et kirjutan noile õpetliku loo, kui oluline on sadulas pedaalides siiski pead kaitsta. Palusin oma kogemusi jagada ka Andrus Augil ja Caspar Austal, kel mõlemal on rääkida vägagi verdtarretavad lood, eriti Augil, lootuses, et küllap suudavad inimesed neist lugudest vajaliku järelduse teha.

Aga ei suutnud. Kui te vaatate mu loo kommentaare – vaadake kähku, sest kommentaare säilitatakse Postimehe küljel minu teada vaid kolm päeva –, siis näete, et valdavalt saan kiivri propageerimise eest sõimata ja mõnitada. Mõned seavad ülbelt isegi kahtluse alla, mida minusugune üldse rattasõidust teab, tegelikult ise teadmata, et ma olen kordades kogenum rattasõitja, kui nood kommenteerijad mitme peale kokku.

Inimeste rumalus ja ignorantsus ja lihtsameelsus on üüratu. Seepärast polegi mõtet Postimehe kommentaariumis massilollidega rääkidagi. Kui nood taovad kui rauda, et kiivrita sõit on ohutum kui kiivriga, siis uskugu seda edasi – öeldakse, et lolli parandab vaid haud.

Tõepoolest, ei ole mõtet pärleid sigade ette pilduda. Ja ega paljud mu innustavast intervjuust Rasmus Kaggega (ja intervjuu sõnumist) ka paraku aru saanud. Parem räägin siinsete asjatundjatega.

Suur küsimus on, mõistagi, see, kuidas koguneb Jõgeva rattaralliks rattasõiduvorm. Üle-eelmisel nädalal tegin sellekevadise kilometraažirekordi – 276. Viiel päeval veetsin sadulas kokku 8:48.30. Nädala keskmine kiirus tuli 31,3 km/h.

Eelmisel nädalal lõin rekordi üle. Mitte et ma rekordit taga ajaks, aga juhendaja Rene Mandri soovitas teha pikemaid sõite. Kokku viie päevaga 310 km, sadulas veedetud aeg 9:31.30, nädala keskmine kiirus 32,5 km/h.

Kokku olen alates veebruari lõpust vändanud 1858,5 km. Kui lisada Optimal kodust tööle ja tagasi sõidetud 390 km – aga seda ma ei arvesta, need paarikilomeetrised sutsakad ei ole treening –, tuleb tänavu kokku juba üle 2000 km. Tavaliselt olen sellise kilometraaži saavutanud suve lõpuks. Nüüd pole suvi aga veel alanudki.

Kuidas teil läheb? Üks noor mees, kellega eelmisel aastal mitu paarissõitu tegin, on igatahes juba supervormis. Pühapäeval, kui olin läbinud 54 km ja tema oli läbinud 40 km pikkuse Tartu-Kärevere-Kärkna-Tartu ringi ning otsustas seda korrata, sain talle valgusfoori all sappa ja ta pedaalis järgmised neli kilomeetrit mingis segases külje-vastutuules permanentselt 42 km/h. Ma ei salga, et pidin kurja vaeva nägema, et tuules püsida. «Hull mees oled!» ütlesin talle siis, kui kõrvale sõitsin – ja seejärel päris kõrvale, kodu poole keerasin.

Sel kevadel, nagu näete, armu ei anta. Kiiver pähe, sest kiirused on juba varakult suured.
******

Sorrel River Ranch, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eduard Vorganov (vasakult, Venemaa, Team Katusha), Marc de Maar (Holland, United Healthcare ProCycling Team) ja Christophe Kern (Prantsusmaa, Europcar) on kukkunud 78. La Fleche Wallonne 199 km pikkusel võidusõidul Bastogne'ist Huysse 23. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tuules sõit Liegne-Bastogne-Liege sõidul Belgias. Foto autor: GodingImages / Press Association Images / Scanpix
Foto 3: Inglane Stephen Cummings vedamas gruppi üles tõusust Liegne-Bastogne-Liege sõidul Belgias. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Nii võidab Simon Gerrans (Austraalia, Orica GreenEDGE) 100. Liege-Bastogne-Liege ühepäevasõidu 27. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Aga kuidas gruppo compatto finišit teeb?

«Finiš on suure sinise tahvli juures!»

Meistersportlane Jaan Veeranna, kaheksakordne Eesti meister maantee- ja tänavasõidus, Tartu Gruppetto autoriteet, tõmbab paremale teeserva ja kordab igaks juhuks hõiget: «Finiš on suure sinise tahvli juures! Kas kõik kuulsid?»

Kuulsid, kuulsid.

Aga kus, kurat, see sinine tahvel on, seda ma täpselt küll ei tea. Jõgeva rattaralli lõpujoon on ka paremini aimatav, ehkki asub mäe otsas.

Igatahes jääb finišini üle kahe kilomeetri, nii palju on selge. Sedasi teevad kõik gruppo compattos näo, et Veeranna hõige on kui tuulest viidud (vt: Margaret Mitchell, «Gone with the Wind»).

Kuid kolmandas paaris pedaalides on selgelt tunda, mis moodi adrenaliini hõng hillitsetult gruppo compatto kohale kerkib.

Jõhvi maanteed mööda Tartu suunas veerenud gruppo compatto ei keera enne Vahi küla vasakule, Raadi peale, vaid jätkab otse, Jõgeva maantee suunas. Ilmne, et vaevalt protsendisel tõusul keegi midagi ette ei võta. Aga mis saab siis, kui paarisaja meetri pärast algab protsendise kallakuga laskumine?

Nii, üks Tartu Velo Klubi mees tõmbabki sujuvalt grupp compattost viis meetrit ette. Piilun silmanurgast: keegi ei reageeri. Olgu, haagin sappa. Tõmban eessõitvast paarist vasakult mööda ja võtan liidri tuulde. «Lähme nüüd!» ütlen talle.

Aga vedaja ei lähe. Ta isegi ei vaata mind. Ta vaatab küll pidevalt üle vasaku õla tagasi, aga uurib seda, mida gruppo compatto teeb. Jälgin vedaja liigutusi. Kiirus ei ole suur, ehk 40 km/h.

Järsku tuleb vasakult rong. Meist vähemalt pooleteise meetri kauguselt, telgjoone lähedalt. Ja see näib pikk rong. Kiirus on kruvitud ilmselt 50 km/h ligi. Nüüd tuleb sinna sisse saada. Aga kuidas? Ja kuhu?

Vasakust silmanurgast näen, et umbes kuuenda mehe järel haigutab rongis auk. See on minu koht! Ajan tagumiku sadulast, manööverdan vasakule ja võtan rongis positsiooni sisse. Aga rongi kiirus on selleks ajaks suurem, kui ma üksi spurtides kätte saan.

Nii tuiskab üks noormees kohe minust vasakult mööda minu ette. Üritan end tema tulekotti sättida, kuid taganttulija hooga saab ta siiski umbes kaks meetrit edumaad. Vahetan käigu raskema peale, haaran leistangil alt ja püüan vahet mitte suuremaks lasta. See õnnestub. Sest rongi kiirus enam ei kasva.

Ühtäkki lõpetavad eessõitjad pingutamise, lasevad kiiruse alla. Nonii, esimestel sai jaks otsa, oletan. Nad valguvad kogu sõidurea laiuses laiali, vaat et ühtsesse rivvi. Vaatavad üksteisele otsa.

Tahvel! Paremal tee ääres sinine tahvel – see peab olema see finiš! Tahvlini on 200 meetrit, võib-olla vähemgi. Selle peaks ju ära kannatama, jõuan peas kähku raalida.

Näen paremal tee ääres vaba ruumi. Just! Just siit tuleb rünnata – see on praegu mu šanss, kui sealt hooga ette sööstan. Sest tõesti, kõik esimesed passivad üksteist.

Valmistun kiirust üles võtma, kui...

«Aaaargh!!»

Kurat, üks Velo Klubi mees minu vasakul käel näeb sama ava ja jõuab kiiremini reageerida. Ta saab sama avaust rünnates jooksu jagu ettepoole. Tõmban pidureid. Sest muidu peaks kihutama teepeenrale, aga seal, lahtises kruusas spurtida... minu olematute kogemuste juures ei tundu see põhjendatud risk.

Ja loomulikult, kui esimeste vastu tuleb äärest rünne, ajavad nood kõik tagumiku sadulast. Mahapidurdatud hoo pealt ei ole mul lootustki nendega kaasa minna. Aga ma ei kavatse jalga ka päris sirgeks lasta.

Lõpuks saan üksinda järele spurtides hoo vähemasti nii palju üles, et kui lõpujoon jäänuks 20-30 meetrit kaugemale, oleksin kolmanda mehe kätte saanud. Sedapuhku tuleb leppida viiendaks jäämisega.

Kahju - tegelikult pole ma lõpuspurdivõidule kunagi veel nii lähedal olnud... Golfitriatloni (sic!) võitja Andres Kulbin, kellest olen Postimehes kunagi loo teinud (mida aga isegi Google ei suuda üles leida), küsib pärast finišit, kui järele jõuab: «Kas blokeeriti ära või? Oleksid muidu võitnud?»

Ent vähemasti näen, et päris autsaider/luuser/pehmo/karvajalg/tšainik ma neis lõpumängudes ei tohiks olla.

Kokku 62 km 1:51.30ga, keskmine kiirus 33,3 km/h.
******

A lonely house near Convent Butte seen from Utah State Highway 128, Moab, Utah, 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Amstel Goldi võistluse liidergrupp Valkenburgis 20. aprillil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Ratturid passivad üksteist Amstel Goldi võistlusel Limburgis 20. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Amstel Goldi võistluse peagruppi vedav rong Valkenburgis 20. aprillil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Rabobanki naiskonna sõitja Pauline Ferrand-Prevot (Prantsusmaa) võidab Fleche Wallonne Classicu võidusõidu Huys 23. aprillil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Võidumehe rõõm: Brabantse Pijl/Fleche Brabanconne võidusõidu võitnud Philippe Gilbert (Belgia) saab 16. aprillil Overijses tasuks suudluse blondiinilt ja brünetilt. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuidas ma gruppettot proovisin – ja gruppetto mind?

Ma ei saanud nädala keskel kiusatusest ikkagi võitu ning läksin gruppettot proovima. No see oli ikka tõeline gruppetto! Tosinkond meest suundus Tartust mööda Jõhvi maanteed välja, peaaegu oleksid «Kerge elu» Voldemar «Volts» Brenneri (Jüri Lumiste) ülekäigurajal alla ajanud. Haakisin end traumatoloog-ortopeed Leho Ripsi kõrvale, tagamõttega. Dr Rips on see, kes mul poolteist aastat tagasi põlve opereeris, sealt lahtised kõhretükid eemaldas. «Doktor, mul on üks mure,» alustasin. «Õigemini mitu mure,» jätkasin. Ja ladusin kõik välja, kust miski on pitsitanud ja tuiganud ja valutanud. Telefoni teel ju teatavasti diagnoosi ei pane – aga ratta sadulast?

Ent dr Rips oli rohkem keskendunud oma jalgade tööle kui minu küsimustele. Arusaadav, kui ta oli tänavu seni sõitnud vaid 700 km, võis 28 km/h tunnis vastutuult ja kergelt vastumäge vedada tunduda talle veidi raske ja kiire. Mina, kel kilometraaž tema omast vähemalt kaks korda suurem, muudkui küsisin ja pärisin ja uurisin. Seda nimetatakse efektiivsuseks, eesti keeles tõhususeks: miks panna end kirja doktori vastuvõtule ja oodata mitu päeva või nädalat järjekorras, kui kõik olulised asjad saab sõites läbi arutada? Vaat, miks tasub õiget gruppettot valida.

Ja siis mõtlesin: mis on ikka selle grupis liuglemise mõte? Hirmus lihtne oli. Nagu mingi jalutuskäik. Siis, kui Vedul vasakule Saadjärve pool pöörasime ning saabus meie kord dr Ripsiga ees tööd teha, tõmbasime krobelisel asfaldil kiirust veidi üles, 36-38 km/h peale. Keegi tagant õnneks karjuma ei pistnud. Saadjärve äärest keeras gruppetto Elistvere peale, mis tähendas, et vastu tuli pikk ja järsk tõus – ja seal olukord muutus.

Olime selleks ajaks vahetanud dr Ripsiga grupis kõige taha. Vahetasin keti eest väiksemale hammasrattale. Mõtlesin, et kui seni on kergelt sõidetud, küllap võetakse tõusu ka kerge jalaga. Aga esimesed mehed tõmbasid selja küüru ehk küüru selga, isegi ei tõusnud sadulast. Poole tõusu peal tundsin, et mis nüüd – raskeks läheb! Ajasin tagumiku sadulast. Jalad käisid liiga kiiresti ringi. Oleksin pidanud tagant ilmselt veidi väiksemale hammasrattale vahetama. Nägin vaeva, et gruppettost kinni hoida. Kui üles hakkasime jõudma, imestasin, et tohoh tonti, küll mehed on kõvad, võtsid selle karmi tõusu ühtlaselt tugeva kiirusega pressides ja sadulas istudes. Kas mu trennid pole siis mingit efekti andnud?

Mäe otsas, kui olin valmis, et nüüd, järgneval laskumisel, hakkab gruppetto eriti valusalt vajutama, anti tempos hoopis jalamaid järele. Taevale tänu! Muidu oleks küll valusaks läinud.

Aga mehed, kurivaimud, tegid rahulikku nägu näidates peteka. Dr Rips tunnistas lõõtsutades, et temal hüppes pulss 185 peale. Art Soonets, kes eespool sõitis, oli kuulnud, et Paul Lõiv ähvardanud üldse sõidu pooleli jätta, kui nii kõvasti edasi pannakse. Soonetsil endal tõusis pulss ka maksimumi lävele, 166ni (tal üle 169 ei tõuse). Pikal laskumisel, nagu peagi tõdesin, tõmbasid kõik hinge tagasi. Kurat, just nüüd, mehed, oleks pidanud panema!

Elistverest Tabivere peale keeranud, saabus varsti taas minu ja doktori kord vedada. Ütlesin dr Ripsile, et kontrollime veidi gruppi – ja kruvisime tasapisi kiiruse vastu lauget mäge minnes üles, üle 40 km/h. «Ee-eee!» hakkas tagant kostma hõikeid, mis tähendasid, et võtke vaiksemalt. Ootasime järgmised mäe otsas järele ja siis, kui grupp koos, vajutasime uuesti juurde, 50 km/h kanti. Mõnus, kui kiirused nii kõrgele tõusevad. Siis võib gruppetto juba lugupidavalt ümber grupiks nimetada.

Ühtekokku sõitsin tol päeval 67,4 km, rohkem kui kunagi varem tänavu, aega kulus 2:00.40. Jõudsin lõpus spurtida üles veel Jakobi mäest, nii et gruppetto riismed selja taha jäid, ja siis teha Näituse tänaval takkapihta umbes 200-meetrise lõpukiirenduse ligi 50 km/h-ga. Kokku tuli keskmiseks kiiruseks 33,5 km/h. Oli tore treeningsõit, kuigi algas vähetõotavalt.
******

Sorrel River Ranch, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ratturid eile, 23. aprillil 199 km pikkusel sõidul Bastogne'ist Huysse, ees leedukas Ramunas Navardauskas Garmin-Sharpi meeskonnast. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Ratturid eilsel199 km pikkusel sõidul Bastogne'ist Huysse. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Alejandro Valverde (vasakult, Hispaania, Movistar), Bauke Mollema (Holland, Belkin Pro Cycling Team), Dan Martin of (Iirimaa, Garmin-Sharp), Jelle Vanendert (Belgia, Lotto-Belisol) ja Michal Kwiatkowski (Poola, Omega Pharma-Quick Step) lähenemas 78. La Fleche Wallonne võidusõidul vastu mäge lõpujoonele. Foto autor: AFP/Scanpix

Pullerits: Gruppetto on ainult nõrkadele!

Üldises kulgemises on märgata lõpuks elavnemist. Pärast seda, kui Eesti ajakirjanduses oli käinud kaks nädalat massiivne lauspropaganda – teisiti ei saa seda ühepoolset ja kallutatud tegevust nimetada – kooseluseaduse läbi- ja pealesurumiseks, andis mu tööandja esimesena teiste seas viimaks sõna ka selle enamuse esindajale, kes kooseluseadust sellisel kujul ei toeta – ja tulemuseks oli väga tugev ja jõuline ja mõtlema panev kirjatükk.

Elavnes isegi, teate, kes? Peep Pahv, Postimehe sporditoimetuse juht. Ja nüüd, rattamehed, pange tähele: Pahv lõi lauale nii tugeva kaardi, et see oli kui torge südamesse kõigile Eesti harrastuspedaalijaile. Ta kuulutas mulle, et tema on nii kõva mees, et on sõitnud Tartu rattarallil esisaja sisse. «Mingil lastesõidul või?» küsisin. Tuli välja, et ei – ikka pärissõidul. Selle kinnituseks kuvas Pahv ekraanile Klubi Tartu Maraton tulemuste arhiivi, kus on tõepoolest kirjas, et Peep Pahv – jah, ikka Postimehe-Pahv, mitte mõni tema nimekaim – on saavutanud 1997. aastal, 27-aastasena, Tartu rattarallil 74. koha. Fakt! Veel neljal korral on ta saanud koha teise saja alguses.

Mida me nüüd teeme? Vaat need on tulemused, mida annab üle sõita, meil kõigil. Karm siht on silme ette pandud.

Aga enne, kui Tartus rattad joonele lükkame, on vaja läbida edukalt ja muljetavaldavalt Jõgeva rattaralli. Kes seal sõita ei jaksa, sel pole mõtet Tartu sõidul etteotsa trügima minnagi.

Aga selleks, et Jõgeva rattarallil hakkama saada, tuleb trenni teha. Ja trenni tegemine ei tähenda mingis gruppettos loksumist. See on mugavussportide mugavussport, ainult pehmodele.

Kes tahab tugevaks saada, peab hakkama ise tõsiselt tööd tegema, mitte teiste tuules tirri laskma. Kas te pole märganud, kui palju on maanteedele ilmunud just igasuguseid 3-4-5-6-liikmelisi gruppettosid, kus mehed üheskoos veerevad, nägu naerul ja, ütlen selle otse välja, möla jooksmas (mitte ila)? Las ma ütlen teile veel ühte asja: nii, gruppettos, ei jõua te mitte kusagile, vaid üksnes raiskate aega ja petate ennast.

Et kust ma seda tean? Tean seetõttu, et Rene Mandri, kelle juhiste ja näpunäidete järgi sel kevadel rattasõiduvormi timmin, ei ole mul veel kordagi soovitanud, et peaksin gruppettoga liituma. Treeningul tehakse ikkagi tööd, ja tööd tuleb teha nii, nagu sulle on ette nähtud. No mõelge ise! Ei ole ju võimalik, et 3-6 meest sõidavad koos ja neil kõigil on vaja sõita täpselt ühesugune maa ja on vaja sõita täpselt ühesuguse tempoga. Sel juhul pole ju arvestatud mitte kellegi individuaalsusega! Selline massiline keskmine sõit ei anna neist mitte kellelegi seda, mida nad võiks saada sama ajaga, kui ise kvaliteetset tööd teeksid.

Ma võtsin reedel aja maha, sest nagu mäletate, oli mul neljapäeval saanud hooaja esimesest gruppettost villand ning 15-16 km enne Tartut sõitsin sel lihtsalt eest ära. Tuletan üliinnukaile meelde, et treeningu oluline faas on puhkus, et koormusi seedida. Siis, pärast vaba päeva, jõuate ka uutel treeningutel taas paremini tööd teha.

Laupäeval ja pühapäeval oligi minek hoopis teine. Kui mäletate – no küll te mäletate, kus te pääsete? –, siis seni, eelnevatel hooaegadel, oli mul kahte sorti rattasõite: kas 33-34 km tunniga või 40-41 km umbes 1:17ga. Igatahes eriti üle 40 km mu pikimad maanteesõidud ei küündinud. Aga näiteks üle-eelmisel nädalal tegin kolm sõitu juba pikemad kui 50 km. Ja möödunud nädalavahetusel sõitsin veelgi pikemalt.

Tegin enda kohta lausa rekordilise nädalalõpu (mis tõsiste tegijatega võrreldes on kindlasti tühiasi, aga arvestades seda, et suur osa püüdlikke harjutajaid ei ole mulle vastu saanud juba siis, kui ma sõitsin päevas vaid 30-40 km...). Laupäeval sõitsin üksinda Tartust Jõhvi maanteed pidi välja Vedule, sealt keerasin Saadjärve poole Kukulinnani, siis sõitsin mööda Saadjärve edelakallast Äksini, kust keerasin tagasi Lähte poole, sealt omakorda keerasin Kärevere peale ja tulin mööda Tallinna maanteed tagasi ning tegin Tähtveres väikse tiiru peale, nii et kokku tuli 66 km 2:07.30ga, mis tegi keskmiseks kiiruseks 31,1 km/h.

Pühapäeval sõitsin taas üksinda Jõhvi maanteed mööda Vedule ja keerasin sealt Kukulinna peale, ent Kukulinnast sõitsin Elistvereni, seal keerasin ringi ja väntasin Lähtele, kust keerasin Äksi peale ning tegin mööda Saadjärve edelakallast ringi tagasi Lähtele, kust keerasin taas Jõgeva peale ja sõitsin maale, Mullaverre. Kokku 2:01.20ga 64 km, keskmine kiirus 31,6 km/h. (Kokku sõitsin eelmisel nädalal 276 km, treeninguile kulus kokku 8:48.30, nädala keskmiseks kiiruseks tuli 31,3 km/h.)

Oleks ma nood nädalalõpusõidud gruppettos teinud, pidanuks pedaalima vähemalt poole rohkem, et vähegi võrreldavat trenniefekti saavutada. Aga mis sest kasu oleks, kui tahad võistluse ajal gruppettost jalga lasta? Kui sa pole harjunud üksinda tööd tegema ja pingutama, ei saa su minekust mingit asja. Seepärast, kui te veel aru ei saanud, loobuge gruppettodes uimerdamast!
******

Sorrel River Ranch, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1 ja 4: Ratturid väntamas pühapäeval Amstel Goldi võidusõidul Gulpeneri mäe otsa. Fotode autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Peagrupist lahtirebinud ratturid pühapäeval Amstel Goldi võidusõidul. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Philip Gilbert Belgiast on sõitnud pühapäeval grupil eest ära ja võitnud Amstel Goldi võidusõidu Valkenburgis. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Mida näitas esimene grupisõit?

Ma tegin vea. Ja ma teadsin juba kilomeeter ette, et viga on tulemas. Vedasin koos paarimehega Tartu Velo Klubi trennis kümnemehelist gruppi, kiirus oli mõõdukas 36 km/h, kui lähenesime Viljandi suunalt Kavilda ürgorule. Paarimees, endine sprinteritüüpi rattur, aga nüüd 30 lisakiloga – kokku on tal neid 112 –, võttis orgu laskudes madalasendi ja lihtsalt veeres mul kõrval eest ära. Ega füüsikaseaduste vastu saa. Seetõttu pidin kõvasti pedaalima, et talle järele jõuda. Mis tähendas, et viga muutub üha suuremaks.

Ja juhtuski see, mida olin ette aimanud. Oru põhjast tõusule minnes tulid taga puhanud mehed üksteise järel tuulest välja ning kihutasid kerge jalaga mäkke. Mul oli jaks kulunud algul vedamisele ja seejärel kogu laskumise vältel kiirendamisele. Loomulikult tõmbasid tagant tulijad mängeldes, lausa inertsist paarikümnemeetrise vahe sisse. Jah, üksjagu tuli see üllatusena, sest sama orgu paarkümmend minutit varem Viljandi suunas läbides ja tõusu võttes nägin, kuidas nii mõnelgi mehel võttis keele ripakile ja hinge kinni, mistõttu paljud lasid tõusu lõpus jala sirgeks.

Aga selleks need treeningsõidud enne Jõgeva rattarallit 24. mail ongi, et õppida ja põhitõdesid meelde tuletada. Siin siis üks raudreegel: kui sa teistest pea jagu kõvem pole, ära vea gruppi suure hooga laskumise põhja, kui sellele järgneb kohe pikk ja järsk tõus, sest tuulest tulijad jätavad su selja taha.

Kui orust mäe otsa jõudsin, vaatasin, et eessõitjad hakkasid kollektiivselt taastuma ning püüdsin nad paarimehega, keda tõusu otsas järele ootasin – 112 kilo üles vedada pole ju mingi käkitegu, isegi eksratturile –, grupi kergelt kinni. Vurasime koos teistest mööda ja hakkasime tempot taas üles kruvima. Peagi, pärast väikest tõusupõntsu, mille ründamiseks – ja tagumiste ärritamiseks – sadulast tõusin ja kergelt kiirendasin, järgnes ligi kilomeetrine, pisut tagantpoolt puhuva küljetuulega laskumine. Jätkasin kõige ees – kuni poolel laskumisel nägin, kuidas vasakult möödub tempo põhja kruvinud neljane meeskond. Nad sõitsid nn kamandat. Kuigi olin vähemalt poolteist kilomeetrit ees vedades ja kiirust hoides tööd teinud, haakisin neile sappa.

Peab tunnistama, et mehed on varakult juba hirmus heas vormis. Jah, eks ma olin ennast mõningase soolotsemisega ka pisut kurnanud, kuid igatahes tuli näha kurja vaeva, et neil sabas püsida, seda enam, et saba käis vinta-vänta vasakule-paremale, ilmselt otsides parimat tuulevarju. Aga mida pikem rivi, seda rohkem saba kõige tagumine ots (seega, mina) siia-sinna vänderdab, ja seal piisas vaid ühest hetkest, kui ees vedanu kolmanda taha tulles – mina kui kamandasse mittekuuluja hoidsin end targu, et teisi mitte segada, kõige taha, viiendaks – tekkis minu ette väike tuuleauk sisse ning arvestades, et kiirus oli 50 km/h kandis, siis tollest kahest-kolmest meetrist piisas, et rong läks minema.

Siit siis järgmine õppetund: kui sa teistest pea jagu kõvem pole, ei tohi hetkekski tähelepanu kaotada; suure kiiruse korral pead pidevalt hoolitsema selle eest, et ei rebeneks meetri pikkust vahetki.

Õnneks tuli mõne aja pärast selja tagant suure hooga teine kamanda, sedapuhku kolmene. Jõudsin reageerida ning haakisin sellele sappa. Sedapuhku kattis paremat, tuulepoolset külge mets, mistõttu liikumine oli voolujoonelisem. Püsisin ilusasti tuules.

Umbes 15-16 km enne Tartut said kamandad kokku. Mehed tõmbasid hinge tagasi. Grupis tekkis kaootika, mehed olid kui laiali pudenenud ketitükid piki Viljandi-Tartu maanteed. Ees ootas 150-200-meetrine tõus. Mõtlesin, et just nüüd oleks õige aeg kontrasse minna.

Enne tõusu vedasin lausikul kiiruse mõõdukasse mugavustsooni, läksin inertsiga tõusul nii kõrgele, kui hoogu jätkus, siis, hinnates maad tõusu lõpuni ja oma potentsiaalset võimekust, ajasin tagumiku sadulast püsti ning spurtisin hooga tippu. Üks või kaks meest tulid kaasa. Tõusu lõpus sain kätte kõige ette sõitnu. Aga just tõusu lõpus on murdepunkt – seal ei tohi järele anda. Kannustasin kõige esimest meest, kellest möödusin, et lähme nüüd.

Päike venitas vasakult selja tagant paistes varjud ees pikalt paremale, nii et sealt sain väga hästi kontrollida, mis mu tuules toimub. Kaks meest olid sappa haakinud. Vedasin ees kiirusega 39-40 km/h. Vaatasin, et hoiavad sappa, aga mööduda ei taha, et ise ees tööd teha. Ega ma seda soovinudki, tahtsin rohkem iseennast ja oma suutlikkust tunnetada.

Vedasin umbes poolteist kilomeetrit, siis andsid tuulde hoidjad alla. Varjude pealt oli näha, kuidas nad selja taga ära «kukkusid». Kuid ma ei kavatsenudki järele anda. Jätkasin ees hoogsalt pedaalimist, alatasa pilguga paremale põllu peale vaadates, kas kellegi vari juba paistab. Ei paistnud.

Viimased 15-16 km tegin ees soolosõitu ning kui Ringteele keerasin, vaatasin tagasi, ega gruppi paista. Ei paistnud.

Nii saigi tehtud selle kevade pikim trenn, 62 km 1:54ga, millest viimased 20 km sai sõidetud päris hea hooga ja viimased 15-16 km tehtud korralikku temposõitu. Hammas sai vist juba kergelt verele...
******

Fisher Towers, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jalgratturid on tegijad! Isegi USA president Barack Obama on tulnud Valgest Majast välja, et neile tunnustuseks patsi lüüa. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Austraalia rattur Michael Matthews (vasakul) Orica GreenEDGE'i meeskonnast ja Belgia sõitja Philippe Gilbert BMC Racing Teamist spurdivad Brabantse Pijl 203,1 km pikkuse ühepäevasõidu lõpujoone eel. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Pariis-Roubaix ühepäevasõitjad tolmaval munakivikattega lõigul. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Omega Pharma meeskonna sõitja Niki Terpstra kihutab Pariis-Roubaix ühepäevasõidul jälitajate eest üksinda minema ja võidab. Foto autor: AP/Scanpix

Pullerits: Kas mind vahetati Chris Froome’i vastu välja?

Teeme algatuseks ühe asja selgeks. Ma tean, mida enamik teist, Eesti edukatest sportlikest alfaisastest, tahab minu käest täna, kolmapäeval küsida. Kas Postimehe juhtkirjas kooseluseaduse pooldamise kattevarjus avaldatud toetus samasooliste kooselu registreerimisele kattub ka minu seisukohaga? Teatan siin selgelt: ei, ei kattu. Olen raudselt veendunud, et abielu, ükskõik mis muude sõnadega selle varjus igasuguseid kooselusid ka ei seadustada, on ainult ja üksnes mehe ja naise vaheline asi.

Aga lähme edasi veelgi šokeerivama teemaga. Nimelt vallandamisega.

Paar päeva tagasi sain vahendaja kaudu – jätan heatahtliku abistaja tema turvalisuse kaitsmiseks salajasse – jahmatava sõnumi. Tekst oli lihtne: «Pavo käskis uue treeneri pildi saata.» See on see pilt siin ülal paremal.

Mida?! Mind on elus kaks korda ametist lahti tehtud – eilses Postimehes tsiteeris Eesti värske võrkpallimeistri, Tartu Bigbanki peatreener Andrei Ojamets NSV Liidu legendaarset korvpallitreenerit Aleksandr Gomelskit, kes tema teada olla öelnud, et alles pärast seda, kui sind on kaks korda vallandatud, võid end pidada õigeks treeneriks –, aga mitte keegi polnud seda veel teinud vahendajate kaudu ega kirja teel. Teadsin siiamaani, et olen omaaegse Eesti esisuusasprinteri Pavo Raudsepa treener – tema sõnul parim, kes tal kunagi olnud, sest mitte keegi pole tema eest nii palju võidelnud ja teda nii jõuliselt toetanud –, ja nüüd järsku hundipass?

Olukord oli ilmselt piinlik, sest ega uue treeneri võtja mulle otsesõnu öelnud, kes ta uus treener on – nagu tahaks mind suurest valust säästa. Aga nii palju ma ikka sporti tunnen, et tunda ära, kes on pildil: Chris Froome, mulluse Tour de France’i võitja. Ta ju enam-vähem minu mõõtu mees, vaid sentimeeter minust lühem (186) ja kaks-kolm kilo kergem (69).

Küsisin Raudsepalt otse, karmilt: kas ma olen siis vallandatud ja Froome on minu asemel treener?

See küsimus oli Raudsepale ilmselt sedavõrd otsekohene ja valus, et ta tõmbas kohe paar sammu tagasi. Ta lasi vahendaja kaudu vastuseks teatada: «Peatreeneriks jääd ikka sina ja Froome jääb abitreeneriks.» Vahendaja lisas omalt poolt: «Nii olevat ta [Raudsepp] kokku leppinud.»

Ilmselt tahab Raudsepp liituda Eesti veteranratturite armeega ja taastada sel alal on endisaegse hiilguse. Kas teate, et Raudsepp sai Tartu rattarallil 1996. aastal 12. ja aasta hiljem koguni kaheksanda koha? Veel kahel korral, selle sajandi algul, on ta lõpetanud kaheksandas kümnes. Tõenäoline, et tema näol on lisandumas ratturite seltskonda veel üks kõva ja ohtlik pedaalija.
******

Helicopter trying to rescue a fallen mountain climber at Fisher Towers, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Chris Froome ja Pavo Raudsepp. Foto: Pavo Raudsepa kogu
Foto 2: Chris Froome tähistamas mullu sügisel kriteeriumivõistluse võitu Jaapanis. Foto autor: Reuters/Scanpix

Pullerits: Kuidas dopingukahtlased saaks end löögi alt päästa?

Tuletame esmalt meelde need inimesed, kelle kohta dopinguvahendaja Vitali Bernatski andis Eesti Päevalehe auhinnatud ajakirjaniku Kärt Anvelti eestvedamisel valedetektori testi, mis kinnitas, et nemad on ostnud temalt keelatud aineid:

suusatreener Mati Alaver,
suusataja Raul Olle,
laskesuusataja Roland Lessing,
odaviskaja Andrus Värnik,
odaviskaja Margus Kübar,
odaviskaja Donald-Aik Sild,
kaugushüppaja Priit Soosaar,
kettaheitja Aleksander Tammert,
kergejõustikutreener Harry Lemberg jooksja Pavel Loskutovile;
lisaks mainib Bernatski suusaliidu endise presidendi Toomas Savi seost keelatud ainetega.

Sihtasutuse Eesti Antidoping loodud uurimiskomisjoni juhi Kristjan Pordi kinnitusel on Bernatski rääkinud komisjonile samadest nimedest.

Jah, valedetektori test ei ole kohtus vettpidav tõend, ent kohut ei mõista ainult kohus. On olemas ka selline asi, nagu avalik arvamus, mis tähendab, et ka avalikkus on kohtumõistja, meeldigu see kohtuvõimule või mitte. Ja avalikus kohturuumis on Bernatski tehtud valedetektori test hoopis «kõvem sõna» kui lihtsalt ajakirjanik Anveltile edastatud andmed. Noisse võis varem suhtuda kui vana mehe luulusse, aga valedetektori testiga said süüdistused, et nood inimesed on ostnud Bernatskilt keelatud aineid, usutavust suuresti juurde.

Mida peaks nüüd nood tegema, kes on löögi alla sattunud?

Nagu ikka sellistel puhkudel, tuleb mul appi tulla ja anda väärt nõu. Olen seda korduvalt teinud, ainult et seda pole tahetud kuulda võtta – ja pärast on tulnud mittekuulajail kahetseda. Andrus Veerpalu kasvuhormooni lugu on üks sellistest: tükk aega rääkisin, et võtku asjaomased isikud mehisus kokku ja tunnistagu üles, et A-proov oli positiivne, aga ei – ikka oli vaja tagasi ajada. Ja mis juhtus, mäletate kõik: suusatajate leer sai endale palju vaenlasi ning Veerpalu mängis oma head aktsiad lihtsalt maha. Kui asi avalikuks tuli, pöördus minu hinnangul vähemalt 80 protsenti rahvast tema vastu. Aga oleks asi kohe algul ausalt üles tunnistatud, oleks, pakun, 80 protsenti rahvast rivistunud toetajana Veerpalu selja taha.

Niisiis, annan siin konkreetselt nõu, kuidas, alates Alaverist ja lõpetades Värnikuga, saaks nende kohale tõusnud kahtlusi hajutada. See mõte tuli mul juba siis, kui Anvelt avaldas eelmise nädala lõpus testi Bernatskiga.

Nimelt peaks kõik, keda Bernatski on nimetanud, minema sama mehe, Jaan Huigi juurde valedetektori testi tegema. Ainult kasutades sama «relva», mida kasutas nende vastu Bernatski, nimelt valedetektori testi, saavad nad Bernatski tõe rääkimise kahtluse alla seada ja end puhtamaks pesta. Sest kes nägi näiteks ETV spordisaates Roland Lessingu ennast kaitsvat sõnavõttu, siis tunnistagem ausalt: ega see ikka veennud küll. Ja kes lugesid Eesti Päevalehest kõigi kahtluse alla sattunute vastulauseid, siis nood veensid veelgi vähem.

Aga kui valedetektori testis ilmneb, et näiteks Alaveri eitav vastus küsimusele, kas ta on kunagi saanud või ostnud Vitali Bernatski käest keelatud aineid, osutub tõeseks, siis on vähemalt võimalus erinevateks tõlgendusteks: et test ei ole põrmugi vettpidav, et valetab Bernatski jne.

Mis te arvate, kui paljud Bernatski nimetatud meestest lähevad valedetektori testi tegema?

Ja mis te arvate, miks enamik neist ei lähe, ükskõik, mis nad ametlikult keeldumise põhjuseks ka ei too?

Nagu Ameerika kohtufilmides öeldakse: «Tänan! Rohkem küsimusi ei ole.»
******

Fisher Towers, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jaak Mae, Raul Olle ja Mati Alaver märti keskel Jõulumäel Eesti meistrivõistlustel murdmaasuusatamises. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jaan Huik tegemas valedetektori testi Priit Pulleritsule. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Roland Lessing Sotši olümpial. Foto autor: Stanislav Moškov, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Millist mängu tahaksin näha?

Kogu vastupidav Eesti teab, et ma ei vaata jalgpalli ega hooli sellest. Samastuda aru kaotava massiga – see on iseloomulik Venemaale. Tsiviliseeritud maailmas on hinnas inimene kui indiviid, tema isikupära, mitte inimene kui manipuleeritav massi osa. Aga siiski jõudsin eile mõttele, et ühte jalgpallimängu tahaks küll väga näha. Ja ilmselt tahaks teie ka.

Selle mõtteni juhatas mind Tiit Made kolumn eilses, neljapäevases Õhtulehes. Seal olid mitmed ausad ja avameelsed kohad, näiteks küsimus geneetilistest venelembidest – teema, mida nn valge ajakirjandus oma alal- või nahahoidlikkuses ei ole julgenud puutudagi. Tsiteerin sealt teile innustuseks kahte lõiku.

Esiteks: «Seda ma küll väidan, et meie julgeoleku hädad on suuresti meie poliitikute geenides või nende perekonnasuhetes. Sealt tuleb otsida, miks nad ei saa olla sõnakalt ja täie innuga Eesti eest väljas olla. Meie tipppoliitikud on läbi aegade saanud õpetust, kasvatust ja ideoloogiat neilt, kelle suhtes tuleb olla tõrjuv. Nad on endale võtnud võõramaiseid naisi, sündinud segaperekondades, ajanud võimaliku okupandiga äri, saanud temalt kingitusi ja muud meelehead, mis sunnib olema tänulik. Otsustaval hetkel on see aga tähendanud, et mõnele Eesti riigile kahjulikule dokumendile on antud taltsalt allkiri, keelatud hea ettevalmistuse saanud sõjaväelastel kasutada relvi ja on need ise kokku korjanud.»

Teiseks, ja see on eriti huvitav: «Veel ripub õhus küsimus, et 1940. aasta eelses Eesti kaitsestrateegias oli autoriteetne ja autoritaarne kindral fikseerinud, et kriisiolukorras ei usaldata Vene juurtega kaitseväelastele püssi kätte anda. Poldud kindlad, mis suunas püssitoru keeratakse. Õige pea selgus, et peaaegu kõik Petseri venelased liitusid okupantidega. Kuidas on selle asjaga tänapäeval?»

Ja nii jõudsingi eile rohkem kui 50-kilomeetrise rattasõidu jooksul olulise jalgpalli-ideeni. Soovitan teil ka pärast päevatööd teha vähemalt tunniseid rattaretki, siis tunnete, kuidas vaim puhkab ja hakkab hoopis teistmoodi, värskelt tööle, ja viib teid mõteteni, milleni töine rutiin ja tamp ei lase paraku jõuda. (Ma võiks rääkida teile väga-väga paljudest ajakirjanduses realiseeritud mõtetest, mis on tulnud rattaga sõites.)

Niisiis, on üks jalgpallimäng – ja ma ei ütle nimme «-matš», sest see on pesuehtne russism –, mida tahaks hirmsasti näha.

See on mäng Eesti-Venemaa. Aga siin on paar nüanssi.

Esiteks, tahan väga, et see mäng toimuks Narvas, piirilinnas.

Teiseks, tahan, et sel mängul eraldataks heanaaberlike suhete märgiks kolmandik tribüünist Venemaalt saabuvaile jalgpallifännidele.

Miks kolmandik? Siin jõuan kolmanda punkti juurde: kolmandik tribüünist, näiteks idapoolne osa, olgu Venemaalt pärit fännidele, kolmandik, näiteks läänepoolne osa, Tallinnast ja Pärnust ja Kuressaarest ja Tartust (kui mu kodulinnas peaks selliseid leiduma) saabuvaile Eesti koondise poolehoidjatele, ja kolmandik, keskmine osa, Narvast ja Ida-Virumaalt pärit inimestele.

Ja neljandaks: jätkem haridusminister Jevgeni Ossinovskile võimalus valida, millisele kolmandikule tribüünist soovib tema istuda.

Seejärel, las kohtuniku vile kõlada. Mäng alaku!

Milline tuleb tulemus? Ei, ma ei mõtle, millise seisuga mäng lõpeb. Ma mõtlen seda, mida hakkame järgmise ligi kahe tunni jooksul nägema ja kuulma tribüünidel. Eriti just selle keskmisel kolmandikul.
*
Noortele sinisilmsetele meestele võiks mõned vanemad ja elukogenud mehed meenutada, mis toimus Tallinnas Kalevi spordihalli tribüünidel, kui NSV Liidu võrkpallikoondis, kuhu kuulus, muide, ka Jaanus Lillepuu, mängis 1987. aastal Savvini mälestusturniiril USA meeskonna vastu.
******

Professor Valley, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Eesti jalgpallimeeskond 2010. aastal Baltmani ülikondades. Foto: Baltika Group
Foto 2: Venemaa lipud augustis 2007 Lilleküla staadionil Eesti ja Venemaa veteranide viigilisel mängul (3:3). Foto autor: Arno Saar, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Venemaa poolehoidjad tähistavad Venemaa võitu Eesti üle jalgpallis märtsis 2007. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Loosungid Eesti-Venemaa jalgpallimängul märtsis 2007 Lilleküla staadionil. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Venemaa andunud poolehoidja Venemaa-Eesti jalgpallimängul märtsis 2007. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix

Pullerits: Lõpetage totter pikamaajooks - kohe!

Minuni on jõudnud signaale, et jooksumehed nutavad krokodillipisaraid, sest neile ei jätku enam Eesti parimas ja põnevaimas spordiblogis tähelepanu.

Kas peaksin nüüd vabandama? Oh ei.

Aga mõned jooksumehed ajavad sellegipoolest rinna ette. Eelmise hooaja lõpus lipsas ajakirjandusest läbi sõnum, et mullu läbis maratoni enam kui 2000 Eesti jooksjat.

On see näitaja, mille üle tõesti uhkust tunda? Oh ei.

Sellest võib veel aru saada, kui maratoni jooksevad üle 32-aastased vanakesed, sest aastate lisandudes kiiruslikud võimed paraku kahanevad. Siin ei aita miski – looduse vastu ei saa. Aga on täiesti arusaamatu, kui pikki distantse, olgu või kõigest poolmaratoni, jooksevad oma põhialana noored mehed. Jooksmine on ikkagi kiirusala, aga miks tappa oma kiirust pikkade aeglaste tuimade trennidega?

Liiati peaks noored mehed olema ikka särtsu täis, adrenaliinist laetud – ning särtsu realiseerimiseks ja adrenaliini väljalaskmiseks sobivad ikka lühemad alad, eriti just keskmaajooks. Aga keskmaa-alad kiratsevad. Enamik tambib tuimalt nüri järjekindlusega pikki otsi.

Eesti jooks on selgelt ülipikamaadistantside poole kiivas. See on esiteks mõttetu, sest ülipikkadel aladel läbilöömiseks on vaja ülisuurt akumuleeritud mahtu. Kui Eesti jooksjad selle lõpuks kokku saavad, on liiga hilja. Siis ongi 32 eluaastat käes. Seepärast jääbki areng heal juhul 2:18-2:23 kanti toppama.

Teiseks, nagu üks jooksu-uurija rääkis, on Eestis tekkinud liiga palju pikamaatreenereid. Enamik juhendajaid suunab hoolealuseid jooksma pikki maid. Mida peaks tegema need, kes tahavad joosta särtsakamaid, kiiremaid distantse? Nendega ei taha peaaegu keegi tegelda. Kuigi pilk rahvusvahelisele jooksuareenile näitab - pange nüüd tähele! -, et keskmaa-alad on ainsad, kus valgel mehel on mingitki lootust pildile pääseda. Sprindis ja (üli)pikamaajooksus on see sama hästi kui võimatu. (Jah, leiab mõne üksiku erandi, nagu see Prantsuse sprindipoiss.)

Kolmandaks, ja see on eriti kentsakas, käituvad jooksuharrastajad, nagu elaks nad nõukogude ajal raudse eesriide taga, kus suurim soov on korrakski välismaale pääseda. Hei, meil on vaba maailm – kas te pole tõesti seda märganud?!

Et mida ma eelnevas lõigus silmas pean? Paljud jooksevad maratoni ilmselt seepärast, et pääseda Berlini või Hamburgi või Londoni maratonile. Keskmaajooksjana ei oleks ju välismaale asja: rahvajookse neil aladel ei peeta ning kui su tase pole 800 meetris vähemalt 1.45 ehk ligi sekund parem kui Eesti rekord, ei huvita sa ühegi võistluse korraldajat.

No kuulge! Te võite Berlini või Hamburgi või Londonisse sõita ka ilma, et peaks selleks maratoni jooksma.

Jah, loomulikult, vaba maa, igaüks valib, kui pikka jooksuala harrastab (tegelikult on see haige postmodernistliku vasakliberalismi klišeelause, aga kui mina seda siin ei kasutaks, leiduks vähemalt poole tunni jooksul keegi, kes selle kui suure ilmatõe letti lööks). Aga siis ei maksa ka krokodillipisaraid valada, kui keegi teie pikkadele aeglastele ja tüütutele jooksudele tähelepanu ei pööra. Kes see ikka viitsib vahtida ja kaasa elada, kui mõni üle kahe ja poole tunni, koguni üle kolme tunni mööda tänavaid kulgeb? Mulle, ja selgub, et väga paljudele, on see lihtsalt igavus kuubis. I couldn’t care less.

And I’m not sorry for not caring. Not sorry at all.
******

Fisher Towers, Moab, Utah. 23. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Vaat see on jooksu moodi jooks. Juri Borzakovski võidab 2012. aastal 800 meetri jooksus Euroopa meistritiitli. Võidab ajaga 1.48,61, mis oli kaks-kolm kümnendit tagasi jõukohane ka eesti jooksjaile, kuid nüüd enam mitte. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Selline nägi välja Eesti neidude keskmaajooksu tipptase 2010. aasta sügisel Rakveres. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Ja selline nägi välja Euroopa naiste 800 meetri jooksu tipptase 2012. aastal Helsingi EMil. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Eesti kergejõustiku GP-sarja 800 meetri jooks 2005. aasta jaanuaris Lasnamäe hallis. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix