pühapäev, aprill 23, 2017

Pullerits: Kuidas ma Ülenurme rattarallil sündmusi dikteerisin?

Kolm meest olid selgelt liiast. Ütleme otse: nagu ballast, mida lihtsalt kaasa vead. Vaagisime noore suusalootuse Robin Mölliga laupäevasel Ülenurme-Haaslava rattarallil omakeskis, mida nendega ette võtta. Pool maad 41 kilomeetrist oli veel sõita. Tuul puhus Unikülast vasakule Roiu peale keerates otse vastu. Ja puhus kõvasti. Tegime Mölliga kolmele kaaslasele ettepaneku, et paneme karusselli käima. Aga ei olnud noist karussellitajaid. Passisid ainult tuules. Sedasi polnud neist absoluutselt mingit kasu. Ei vähimatki. Noored mehed tahtsid lihtsalt saada poolpriid pääset finišisse. Andsin hoiatuse, et kui nad peaks midagi säärast üritamagi, et hakkavad lõpus kiirendama, on nende äramärkimine minu blogis kindel.

Olukord, kuhu Mölliga sattusime, kujunes selliseks juba peagi pärast starti. Kõigepealt läksid Ülenurmelt teele pikka maad (98 km) sõitvad ässad, nagu Gert Jõeäär (fotol ülal paremal) ja Mihkel Räim (all vasakpoolsel fotol vasakul), noist 10 minutit hiljem 41 km sõidule kuni 16-aastased noored ning noist omakorda minut hiljem samale maale noori taga ajama kõik ülejäänud.

Eks see kõhedust tekitas pärast suvist rangluu ja viie roide murdu jälle rattavõistlusel osaleda. Seetõttu alustasin ettevaatlikult, ent paratamatult juhtus nii, et kui otsustasîn avakilomeetri järel küljelt puhuvas vastutuules Tea Langi sabast välja söösta, olid eesmised saanud juba paarikümnemeetrise edumaa. Vahetult minu ees polnud kedagi. Vajutasin üksi tempot kruvides pedaalidele ning hakkasin esimesi püüdma. Siis sööstiski viimaks mu selja tagant välja Möll, hüüdis, et Priit, lähme nüüd - ja läksimegi.

Vedasime teineteise alla, teistest sikutajaid polnud. Kiirus, nagu korraks silmata jõudsin, kerkis 55 km/h alla. Tasapisi, ajapikku, hakkas vahe eesmistega kahanema. Tekkis tõsine lootus, et me pingutus kannab vilja. Teadsin, et liidrid tuleb kätte saada enne, kui tee paremale Lange ja Tõõraste peale keerab – seal on avatud väljad ja ootab küljetuul.

Paarsada meetrit enne parempööret jõudsimegi grupi sappa. Tunnistan, et olin meeleheitlikust kihutamisest üsna küps. Möll (fotol vasakul) ka ilmselt. Ja niipea, kui grupp paremale keeras, järgnes eesmistelt uus kiirendus. Olin selleks teoreetiliselt valmis. Kuid praktikas mitte. Jalad olid nii tuimad ja hing nii paelaga kaelas, et ei jaksanud küljetuule käes järele spurtida.

Selge, järeldasin, edasi tuleb keskenduda millelegi muule. Eespoolt pudenes selg ees vastu noori. Läksin omas tempos, vedasin suurema osa maast Tõõrasteni. Möll, näis, et oli end üksjagu kõrvetanud, igatahes need häälitsused, mis ta Langel suurest tõusust üles raiudes ja hingates kuuldavale tõi, rääkisid viimsel piiril pedaalimisest. Aga noore suusamehena taastus ta ilmselt kiirelt ära ning tagant puhuva küljetuule käes vedas ta enamiku maast Tõõrastest Unikülani, kiirus püsis 40 km/h ligi. Kuid mina?

Selgus, et algus oli kopse kohutavalt kõrvetanud. Sülg tekitas vahet pidamata okserefleksi. Olin siiski pudeliga veidi mahla kaasa võtnud. Rüüpasin seda peale. Aitas. (Möll tunnistas, et tema panigi ühes kohas «paki» maha.) Kui Unikülas vastutuuleotsale keerasime ja sabas kolme noort nägime, olin taas võitlusvalmis.

Niisiis, kuna karussellist seal asja ei saanud, vedasime Mölliga ees vaheldumisi. Pakkusime mõnel korral ka noortele sõnaõigust, kuid nad ei võtnud seda vastu. Päkste ja Roiu vahel, kui tuul ulus eriti vihaselt vastu, nii et tegu oli isegi 25 km/h kiiruse hoidmisega, püüdsin paaril korral ees spurtides noori maha raputada, aga nad olid visad – iga kord tulid kaasa. Pärast Roiut (vt foto ülal paremal), kui hakkas lörtsi tuiskama ning tee läks märjaks ja tekkisid isegi lombid, tõmbasin tempo veel kord pikemalt üles – taas tulutult. Ei, seekord siiski aitas! Kaks noort pudenesid sabast. Kolmas püsis veel kannul.

Kokelt Kurepalu peale keerates olid ümberringi taas tuultele avatud väljad. Nii pole ime, et kui olime Mölliga kahekesi ees rüganud, jõudsid tagant paar meest mitme peale ühistööd tehes meile sappa. Nii kui nad järele said, ajasin tagumiku sadulast püsti ja hüüdsin: «Atrõõv, mehed!» Tahtsin näha, mis mehed on. Kas tulevad kaasa. Ei tulnud. Selge, pole eriti aktiivsed sõitjad, ilmselt on ka rohkem free ride’i peal väljas, järeldasin.

Kurepalus (fotol vasakul), kus oli põhisõidu väike künkafiniš, katsetasin kaaslasi uuesti. Vajutasin künka tippu kõvema käiguga, et näha, kas nad on valmis tempoga kaasa tulema. Eriti polnud. Kuid ega ma kavatsenudki hakata üksinda vastutuult ees murdma. Lasin teistel ka vedamistööd teha. Ega nad, peab tunnistama, kuigi ennastsalgavalt seda teinud, rohkem niisama «tiksusid». Vahepeal käisin siis ees tempot jälle pisut üles kruvimas, et niisama ei uimerdataks.

Pidasin Mölliga aru, mis teha, et äkki üritame koos eest minema panna. Ta ütles, vabandas, et tal on jalad tuimad, temast pole tulijat. Aga ta oli seni olnud väga hea ja suurepärane koostööpartner – kiitus talle! Niisiis tuli üksi nuputada, mida ette võtta, sest niisama tuimalt ja tujutult üheskoos finišisse sõita mind ka ei inspireerinud. Võistlusel peab ikka põnev ka olema, ja kui muidu põnevust ei saa, siis eks tule seda ise tekitada.

Paar kilomeetrit enne lõppu proovisin korra ees poolotsustavalt tõmmata, et vähemalt näha, kuidas reageeritakse. Et kas mehed üldse jõuavad. Ja samuti oli plaan neid kiirendustega kurnata. Tulid kõik vapralt kaasa. Aga see oli neilt ka kõik, ei enamat. Ei olnud kedagi, kes vahetuse üle võtnuks, et lähme nüüd.

Enne Ülenurmele (fotol paremal) viivat pikka tõusu hakkas taevast jälle rahet ja lund tuiskama. Otse näkku. Olin grupis neljandal kohal, mingit erilist koostööd ei toimunud, laveerisin sealt ilusasti läbi ja spurtisin tuult murdes mäkke. Seekord läksin hooga. Ja kohe rebenes vahe sisse. Kümme meetrit. Viisteistki ehk. Kuid tõus on pikk, oma pool kilomeetrit küll, lisaks vastutuul, ja seejärel tuleb sõita kilomeeter küljetuules ning edasi on poolekilomeetrine finišisirge viadukti alt läbi jälle vastu mäge. Selge see, et kui otsustan nii varases faasis üksinda viie vastu eest minna, siis reljeefi ja tuult arvestades saadakse mind suure tõenäosusega kätte. Mõistsin, et vastutuult minnes vaid tapan end. Jätsin ürituse katki.

Aga niipea, kui grupp minu sabas Ülenurmele jõudis ja ringteelt vasakule keeras, kiirendasin taas. Ei teagi juba, kui mitmendat korda. Nüüd igatahes otsustasin, et lähen, saagu mis saab. Sai seda, et üks mees tuli kaasa ja võttis koguni juhtimise üle. Hästi, vähemalt keegi aitab. Sättisin end talle tuulde. Aga kiire silmanurgast heidetud pilk üle õla kinnitas, et ega ülejäänud maha pole jäänud, ehk vaid meetrit kolm-neli.

Finišisirgele keerasin teisena. Aga see, nagu kohe aru sain, oli halb positsioon. Vedanud mees oli end ilmselt kurnanud ning arvestades vastutuult, langes ta tempo tuntavalt. Ei jäänud midagi muud üle, kui minna mööda. Nii ründasin lõputõusu esimesena. Ja nagu karta võis, siis ega see heaga lõppenud. Lõppes sellega, et kolm meest said minu kannul palju kergema vaevaga üles ning jõusid enne mind ka üle lõpujoone.

Aga tühja sest! Peamine oli see, et midagi halba ei juhtunud ja tervena üle lõpujoone sõitsin. 83 lõpetanu seas 41. koht, kui händikäpiga noored arvestusest välja jätta, siis 15. Aeg 1:15.09 näitab, kui rasketes oludes Ülenurme rattaralli toimus. Aga sõit oli muidu tore, sest sai ise sündmuste käiku dikteerida. Ja kuigi ühisfiniš läks kogemuste nappuse ja valearvestuse tõttu aia taha, pole see asi, mida taga nutta – ega ma nagunii esikohale pretendeerinud. Sain taas kinnitust vanale heale õppetunnile: tegelikult on huvitavam olla väiksemas grupis sündmuste dikteerija kui suures grupis saba peal jõlkuja. Kas pole nii?

Foto 1: Gert Jõeäär võitmas Tartu rattarallit. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Mihkel Räim (vasakul) võitmas mullu Eesti meistritiitlit grupisõidus. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix
Foto 3: Robin Möll 11 aastat tagasi noore poisina. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Teeviit näitab maad Ülenurmelt Roiule. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 5: Ülenurme-Kurepalu maantee. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Vaade Ülenurmele õhust 2013. aastal. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Mihkel Räim (vasakul) kihutamas mullu Kiilis grupisõidus Eesti meistritiitli poole. Foto autor: Sander Ilvest, Postimees/Scanpix

reede, aprill 21, 2017

Pullerits: Millega üllatab homne hooaja avavõistlus?

Nüüd, kui ma

a) olen vormistanud kümne euro eest Eesti Jalgratturite Liidu hobiratturi litsentsi 1711007 (lühemalt lihtsalt 007),

b) olen pannud end 15 euro eest kirja laupäevase Ülenurme-Haaslava rattaralli 41 km pikkusele rahvasõidule,

c) olen kirjutanud laupäevaks pika ja põhjaliku Eesti mehi küllap ärritava loo Eesti naistest, kes näitavad meestele kandu,

d) olen avaldanud ajakirjas Jooksja üle kolme lehekülje suusahooaega kokku võtva kommentaari «Mis päästaks Eesti suusatamise?», mille toimetus on ajakirja esikaanel välja reklaaminud pealkirjaga «Priit Pullerits: Suusatamine Eestis huku äärel»,

e) olen teinud rohkem kui pooleteise tunni pikkuse intervjuu endise maailma- ja Euroopa meistriga ühel ilusal ja naiselikul alal, 

e) olen vedanud üles küsimuse, kuidas on võimalik, et minister Jevgeni Ossinovski, kes läheb Võhandu 100 km süstamaratonile, ei olnud kõlblik teenistuseks Eesti kaitseväes

f) ja asun kohe ründama ja naeruvääristama tööandja vahendusel Eesti valitsuse kavandatavat maksupoliitikat,

on suur küsimus hoopis selles, vaadates täna, reede hommikul kella seitsme ajal ärgates aknast välja ning nähes valget maad ja taevast tuisates langevat lund, mis saab ikkagi homsest, laupäevasest Ülenurme-Haaslava rattarallist.

Korraldajad Pelotoni klubist püüavad sisendada optimismi, olles avaldanud oma koduküljel teate, et «[i]lmataat andis II Ülenurme-Haaslava rattarallile armu», kuid vähegi tähelepanelik lugeja ei jäta selle pealkirja lõpus märkamata küsimärki. Liiati pärineb teade kolmapäevast, aga tänane, reede hommikul avaldatud EMHI mudelprognoos näitab, et Tartu kandis sajab vahelduva eduga homse, laupäeva õhtuni välja. Arvestades prognoositavat õhutemperatuuri, siis vähemasti loodetavasti ei saja laupäeval lund ja lörtsi. Tartu jääb homme keskpäeval kahe sajuhoo vahele ning sajupilvede piirile.

Reedehommikuse seisuga on end rahvasõidule kirja pannud 86 startijat. 98 km põhisõidul on kirjas 62 osalejat.

Aga muretseda ei maksa, et mis saab. Muretsemine ei anna midagi. Kui sopp on maas, saab ju alati ka maastikurattaga starti minna ja 41 km läbi sõita, eks ju? Või oleks parem minna ja sõita selle asemel ilusal maastikul?

Foto 1: Nairo Quintana võidab Tirreno-Adriatico velotuuri lumesajus peetud viienda etapi 2015. aasta 15. märtsil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Vincenzo Nibali pedaalimas 2013. aasta 19. mail lumesajus Giro d'Italia 15. etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Talvised ratturid Venemaal Novosibirskis. Foto autor: Sputnik/Scanpix

teisipäev, aprill 18, 2017

Pullerits: Tahate hobiratturi litsentsi? Õnn kaasa!

Olen sõnapidaja mees. Paar päeva tagasi lubasin, et taotlen hobiratturi litsentsi. Täna asusin tegutsema. Ja mis juhtus!

Nüüd vaatame, kui kiiresti Eesti Jalgratturite Liidu esindajad probleemile reageerivad või ei tegutse nad seal üldse mitte – aeg läks teisipäeval kell 10.15! Seni lühike ülevaade, mis juhtus.

Esiteks, minge EJLi kodulehele. Aga kus on litsenti taotluse link? Siin lendate kohe esimese orgi otsa. Vähemasti ei ole see EJLi unikaalne probleem. Sama on enamiku veebikülgedega. Sa pead raiskama kuradi kaua aega, et leida, kus miski asub. Seetõttu, nagu olen avastanud, on sageli palju kergem helistada asutusse ja lasta seal kellelgi end juhatada – nii läheb palju kiiremini ja palju väiksema närvikuluga.

Aga vaatame, kuidas ise hakkama saada. Sest alati ei ole inimesi telefoni otsas ja noilgi, kes on, pole pahatihti aega. Niisiis, kust ma litsenti-teemalise lingi leian?

Otsisin ülalt ribalt. «Liikmete» alt leidsin tillukese viite «Litsentsid», läksin sinna. Vasakul ribal ilmus tohutu rida igasugu litsentside nimetusi, nende hulgas «Hobirattur». Hurraa, leitud! Oh ei... Klikkisin peale ja mis sealt avanes – ainult viis nime, kes on litsentsi taotlenud. Tupik!

Tagasi avalehele. Jätkasin otsinguid.

«Dokumentide» alt leidsin hobiratturi litsentsi taotlusvormi. Avasin selle. Täitsin väljad ära. Peaaegu kõik väljad. Kuidas Excelisse allkirja kirjutada, siin tunnistan, et jäin jänni. Aga nime kirjutasin trükitähtedega ilusasti alla ja salvestasin taotluse ära. Mis edasi?

Mul polnud aimugi, mis edasi. Sest edasisi juhiseid ei leidnud ega leidnud. Klõpsisin igale poole.

Lõpuks leidsin «Arhiivi» (!!!) alt 13. aprilli kuupäevaga hobilitsentsi teemalise teate. Selle sees on kirjas:
«KUIDAS SAADA HOBIRATTURI LITSENTSI OMANIKUKS?
Selleks registreeri ennast Eesti Jalgratturite Liidu veebilehel
Hobiratturi litsentsi maksumus on 10 eurot.»

Kas registreerimine on taotlusvormi täitmine või on registreerimiseks veel eraldi koht – aga sel juhul kus?

Kui taotlusvormi ära täitsin, siis mis ma sellega edasi teen? Saatsin selle EJLi väljakuulutatud meiliaadressil ejl@ejl.ee. Aga teate, mis juhtus? Sealt tuli e-kiri koos mu taotlusega tagasi teatega «Undelivered Mail Returned to Sender». Proovisin uuesti. Sama vastus. Uurisin vastuse sisu. Seal oli kirjas:
«Kasutaja e-posti konto suurus on yletanud lubatud piirmahu ning Teie kiri ei joudnud kohale.»

Kurat, kas nii on võimalik hobiratturi litsentsi taotleda või?

Vaatame nüüd, kui kaua kulub EJLil aega, et probleem saaks lahendatud – ikka positiivselt. Aeg läks!

Foto 1: Rein Taaramäe võitmas mulluse Giro d'Italia 20. etappi. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 2: Finišispurt. Kes on fotol kes? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Lihtne küsimus, lohutuseks: kes need on? Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Ratturid mulluse Giro d'Italia 20. etapil Col de la Bonette'il. Foto autor: AFP/Scanpix

laupäev, aprill 15, 2017

Pullerits: Kas Tartu rattaralli verepulma vastu tekib protestisõitjate liikumine?

Üllatav telgitagune info ühe varjatud plaani kohta jõudis minuni seoses Tartu rattaralliga. See tuli justkui muuseas, ilma igasuguse tagamõtteta. Tegemist on sugugi mitte reasõitjate reaktsiooniga sellele, mis on Tartu rattarallil viimasel ajal teemaks saanud. Ja teemaks, nagu te minu legendaarsest loost teate, on saanud sealne verepulm. Või tuleb anda teemale uus, värskem nimi, Moab? See, nagu te nüüd teate, on see suur pomm, kõigi pommide ema (fotol ülal vasakul), millega ameeriklased korraldasid Afganistanis ISISe tüüpidele mõjusa verepulma.

Siiski, Moab ei oleks paslik nimi, sest Moab, näete siin, on väga rahulik ja kaunis (fotol all paremal) ning seda verepulmaga siduda oleks kuritegelik.

Ent hämmastavalt palju tilgub ikkagi verepulma teemaga seoses mõtlemapanevaid infokilde. Ajakirja Ma Olen Jalgrattur selle aasta kolmandasse numbrisse teen lugu mehest, tublist harrastajast, kes tunnistas, et loobus Tartu rattarallist, üldse maanteesõitudest pärast seda, kui ta sattus Tartu rattarallil mõned aastad tagasi Otepää lähedal ühte suurde külakuhja. Kiirus oli olnud üle 50 km/h. Siiski oli ta pääsenud õnne kombel suuremate vigastusteta. Aga sõit oli pooleli jäänud. Ja rohkem pole ta sinna võistlusele ka läinud.

Seesugused juhtumid, nagu nüüd kuulsin, on pannud osa tublisid harrastajaid otsima turvalisemaid lahendusi.

Nimelt kuulsin, et seitse-kaheksa meest, kelle hulgas on mitmeid rattaringkondades tuntud nimesid, ei kavatse tänavusel rattarallil enam võidu sõitma minna. Sain teada – ja nagu Eesti ajakirjanduses tavaks, kuulutan nüüd kõva häälega, et siin kuulete sellest eksklusiivselt ja siin kuulete sellest esimesena! -, et nad kavatsevad alustada enam-vähem lõpust ja sõita rahulikult, omaette, keskmise kiirusega mitte rohkem kui 30 km/h – nii ei sea elu ohtu.

Kui sellest kuulsin, küsisin, kas nad mind ka punti võtaks. Sain eelmisel aastal Tartu rattarallil 2 km enne finišit oma külakuhja kätte ning enam seda ei soovi. Kuid mul oli üks palve: nii aeglaselt küll sõita ei viitsi, võtame ikka tempo üles ja vaatame, kuhu oma rongiga välja jõuame. Ütlesin, et olen valmis ees vunkima ja littima.

Kuid küsimus on selles, kuidas vabaneda noist, kes üritavad me rongile sappa haakida. Sest kui see noil õnnestub, tekib taas suur grupp ning ettevõtmine kaotab igasuguse mõtte.

Munapühadel käisin rahulikult sõitmas – 57,3 km 1:53ga – ja mõtlesin selle üle. Kas võiks lahendus olla järgmine: kui läheb meie rong ning sellele mõned sappa haagivad, tuleb jätta eelviimase lüli eest vahe sisse ning kui see on piisavalt suureks rebenenud, siis viimane lüli spurdib ette, eelviimane lüli, kes seni on mõnda aega tuult murdnud, haagib talle sappa ning nii tõmbavad nad oma rongile järele ja jätavad sappa haakinud mehed maha? Või on kellelgi pakkuda veel tõhusam lahendus?

Tagatipuks on siiski veel üks küsimus: kui minna niisama sõitma, niimoodi, et aeg ja koht ei ole olulised, siis miks ennast üldse kirja panna ja rahakotti kergendada? Siis võib ju ka niisama, numbrita, distantsi läbi sõita. Keelatud see ei ole, takistada ega keelata seda ei saa. Jah, aega ja kohta ei saa, aga aega saad ka ise võtta ning selle põhjal ka oletatava koha välja arvutada, kui see huvitab. Loomulikult on aumehelik sel juhul korraldaja pakutud sööke-jooke mitte pruukida – aga seda ei tee nagunii enamik, kes eesotsas sõidab. Liikluskorraldust ei saa pidada korraldaja kuluks, sest korraldaja ju on välja kuulutanud, et rattaralli toimub avatud liiklusega trassil.

Äkki paneb selline n-ö protestiliikumine korraldajat rohkem mõtlema sellele, kuidas muuta rattarallit senisest palju turvalisemaks? Siiamaani on kõik sellekohased ettepanekud, sh minu omad, langenud kurtidele kõrvadele. Aga rahulikult oma tempoga sõitma minek näib just vaikne protest rattaralli seniste riskide vastu. Nimetatagu noid verepulmaks või Moabiks.

Foto 1: Moab, kõigi pommide ema - Massive Ordnance Air Blast pomm. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Park Avenue formatsioon Archesi rahvuspargis Utah's Moabi külje all. Foto autor: The Image Works / TopFoto / Scanpix
Foto 3: Kas tunnete ära, kes lõpetab Tartu rattaralli 2003. aastal? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Kaitseväelase varustusega sõitjad Tartu rattarallil 2003. aastal. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Kas tunnete ära, kes on see osaleja Tartu rattarallil 2003. aastal? Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix

teisipäev, aprill 11, 2017

Pullerits: Appi, kas ma olen nüüd rattasõiduks paks?

Mäletate seda teadet, et jalgpallur Ronaldo rasvaprotsent pidi olema 6-7 vahel, mille peale jalgrattur Alberto Contador kuulutas, et tema ei suuda sellise rasvaprotsendiga küll võistelda. Et see on liiga suur. Contadori näit: 3,7.

Milline on teie rasvaprotsent, mehed? Ja te imestate, miks te ei jõua Eesti küngastestki üles sõita?

Aga võib-olla on asi hoopis selles, et olete n-ö raske kondiga? Et teie luud on liiga jämedad?

Otsustasin selgust saada. Lasin hiljuti teha endale dexa-meetodil uuringu Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi hoones, kus heitsin lavatsile ning suur skänner sõitis seitsme-kaheksa minuti jooksul mitmed korrad mu keha kohalt üle. Kohe pärast protseduuri lõppu teatas arvuti, milline on mu luude tihedus kummalgi käel ja jalal, rinnakorvi vasakul ja paremal pool, üla- ja alaseljal, puusadel jne.

Nüüd küsimus: mis te arvate, kui palju kaaluvad kõik mu luud kokku?

Õige vastus: 2504 grammi. Ehk 2,5 kilo. Nüüd te enam ei imesta, eks, et ma suutsin omal ajal joosta 800 meetrit Eesti väikseima treeningu pealt 1.55,9?

Ja teine küsimus: mis te arvate, milline on mu kehas rasvaprotsent? (Mäletate Contadori: 3,7.)

Õige vastus: 20,7. Nüüd ma enam ei imesta, miks minusugusel pole võimalikki Contadori-sugustega mägedes võidu sõita.

Ilmselt olete minu luude 2,5-kilosest massist šokeeritud. Arvate, et teil kui suurel mehel on luid oma 10-12 kilo? Tulge maa peale! Isegi kui te olete väga-väga suur mees, väga suure kondiga, on teil luid kokku vaevalt rohkem kui 4-4,5 kilo. Kui ei usu, minge ja laske mõõta! Ja tuletage meelde, kui kerge oli koolis see skelett, mille bioloogiaõpetaja lasi teil tagaruumist klassi ette tõsta – mäletate? See peaaegu ei kaalunudki midagi. Asi on selles, et luud tõepoolest ei kaalu suurt miskit.

Mistõttu ajavad absoluutset jama need mehed, kes väidavad, et nad on suure ja raske kondiga ning ei saa seetõttu rattaga mäest üles. Selline väide ei kannata absoluutselt kriitikat! Luude mass ei ole küll kellelegi seejuures takistuseks ega segavaks faktoriks.

Sama huvitav on küsimus rasvkoe kohta. Jah, paar aastat tagasi sain mõõtmisel tulemuseks umbes 13. Aga too mõõtmine käis nii, et tuli enda ees käte vahel mingit sanga hoida ja pigistada. Siililegi selge, et toosugune mõõtmine ei saa olla usaldusväärne. Nii et ärge siin selliste pseudonäitajatega vehklema tulge. Minge laske teha dexa-uuring (25 eurot ainult) ning arutleme siis edasi.

Seni räägin ainult mina kui ainus, kellel on esitada konkreetsed mõõtmistulemused ja teaduslikud tõendid. Tähelepanuväärne on see, et mu rasvaprotsent jaotub kehal võrdlemisi ühtlaselt, näiteks paremal käel on see 19,8, vasakul jalal 18,7, vöökohal 22,0. Arvestades minu vanust (51), kaalu (72,1 kg) ja pikkust (186,5 cm) paigutusin rasvaprotsendilt valgete meeste normaalse vahemiku alumisele piirile ehk teisisõnu on mul ses osas ideaalilähedased näitajad. Aga ikkagi, 20,7... paljuvõitu nagu... Mis siis, et 20,7 on ka noorte meeste arvestuses pigem hea näitaja, nagu ma aru sain, siis 26 protsendi parima näitaja seas; vanuse järgi kohaldatuna olen 5 protsendi parima näitaja seas.

Võtame mind lõpuks tükkideks:
luid 2,5 kilo
rasva 14,5 kilo
rasvavaba mass (lean mass) 53,2 kilo
kokku 70,2 kilo

Suur küsimus: kui mu kehakaaluks mõõdeti 72,1 kilo, siis mis moodustab 1,9 kilo? Võitluslik hing ehk bojevoi duhh?

Foto 1: Alberto Contador Pariis-Nice velotuuri viimasel etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Operaator Lea Khurana tegemas 13 aastat tagasi Pärna kliinikus luutiheduse dexa-uuringut. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 3: Alberto Contador 2015. aasta Tour de France'i neljandal etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Alberto Contador maastikuratta seljas. Foto autor: LaPresse/Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits oma Scotti maanteerattal neli aastat tagasi Tartus Vabaduse sillal. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 6: Rein Taaramäe ja Priit Pullerits enne mullu juunis tehtud ühistrenni Tartu ümbruses. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

neljapäev, aprill 06, 2017

Pullerits: Tohoh, kas nüüd ei pääse isegi Jõgeva rattarallile?!

Alles see oli, mäletate ju, kui Indrek Kelk ei lubanud mind a) Tartu rattamaratonile ja b) Tartu suusamaratonile. Nüüd sain Jõgeva rattaralli korralduskomiteelt kirja, mis algas... nagu ikka algavad kirjad, kus on vaja edastada häirivat sõnumit:

«Muutuva maailma tormituultes ja ajaga kaasa käimise vajadusest tingituna olen sunnitud Jõgeva rattarallil sisse viima ühe üsnagi põhimõttelise muudatuse – pikale distantsile saavad sõitma ainult litsentsiga osalejad.»

Nagu Eesti rattakogukond teab, olen Jõgeva rattarallil osalenud neli korda ning alati ikka täismeeste pikal distantsil. Ja nüüd – litsentsi pole, ära starti tule. Aga mulle meeldib ju asfaldil pikk ja kiire sõit!

Taibanud, et edastatud sõnum ei ole üksnes intrigeeriv, vaid ka provokatiivne, lausa šokeeriv, pehmendas sõnumi autor: «Esimese hooga tundub asi dramaatilisem, kui see tegelikult on.»

Põhjus, miks Jõgeva rattaralli pikale distantsile pääsevad sõitma vaid litsentsiga ratturid, seisneb sõnumisaatja sõnul peamiselt selles, et teha n-ö illegaalsed ratturid legaalseks ehk saada aktiivselt, südamest rattaspordiga tegelevad inimesed alaliidu poolt litsenseeritud liikmeteks. Selle tarbeks on loodud harrastaja- ja hobiratturi litsentsid.

«Ise olen selle tegevuse poolt,» kirjutas mulle sõnumisaatja Sander Maasing, «sest siis on ala ja alaga tegelevad inimesed ja neile kehtivad reeglid natukene struktuursemalt üles ehitatud ja on mingi reaalne sidusus ala sees toimuvaga. See on valdkond, kus EJL-il on palju tööd teha ning lõpuks on hakatud astuma natuke konkreetsemaid samme.»

Niisiis olen seatud valiku ette: kui tahan Jõgeva rattarallil sõita pikka distantsi, kuhu olen kirja pandud, pean võtma EJL-ist harrastussportlase litsentsi. Kui litsentsi ei võta, tuleb rahulduda lühikese sõiduga.

Jõgeva rattaralli korraldaja andis parima minu lohutamisel, kui ma pikale maale ei pääse: «Eelmine aasta, kui mitmed Pelotoni rattaklubi harrastajad pikalt lühikesele kolisid, rääkisid [nad], et lühike sõit oli väga mõnus. Ei olnud seda üksi tuule käes pikalt võitlemist, kogu aeg toimus midagi, sai midagi sõidu käigus ka kaasa rääkida.»

No mis ma oskan kosta... Aga vaat, oskasin küll.

«See on tegelikult hea mõte,» kiitsin takka. Kuid lisasin, et mida otsustan ja teen, seda pean mõtlema. «Tegelikult on mulle Jõgeva pikk sõit meeldinud, ikka kuus korda tuleb tõsiseid tõuse võtta,» meenutasin. «Kaks esimest Jõgeva rattarallit olid head ja huvitavad, seal moodustusid väiksemad grupid. Aga viimasel korral, kui oli vähem osalejaid, läks nirult, pidin kaks ringi üksinda sõitma. Oleks nii palju osalejaid, et saaks väiksemad grupid tekkida ja päris üksi ei jääks, oleks pikk sõit igal juhul ägedam. Lühike on ikka lühike...»

«Eks ta ole jah, et üksi on nüri sõita,» tuli korraldajalt vastus. «Aga teisalt reedab Jõgeva rattaralli, et väga paljude sõitjate – kes vanast harjumusest pikki distantse sõidavad – tegelik tase ei ole see, et sõita pikki ja raskeid distantse. Enesepete, teiste tuules kilomeetreid läbi veeredes. Aga õnneks on kaine mõistus võidutsemas ja inimesed ei käi enam ennast ratta seljas tapmas, vaid annavad aru, et tegelik eesmärk on ju ennast ja seda tegevust nautida.»

Olgu mainitud, et Maasing ei tegutse enam Eesti Jalgratturite Liidus, ta ei olnud ka uue määruse välja töötamise juures ega tea seetõttu alaliidu tegelikke motiive. «Tõlgendan neid muudatusi kui ühe väikese ürituse korraldaja, kes proovib muudatustega kaasas käia ja osaliselt aidata ka liidul nende eesmärke ellu viia – teha harrastajatest ametlikud litsentsiga liikmed,» lisas ta. «Ka korraldajana on minu huvi see, et inimesed valiksid distantsi vastavalt tasemele, sest osalejate tuvalisus on vaja tagada terve võistluse vältel ning kui vastu õhtut on veel viimased osalejad rajal ekslemas, siis muudab see ka korralduse keerulisemaks.»

Tema resümee: «Üldises plaanis liigub liidu soov ja tegevus õiges suunas, aktiivsetel rattasõitjatel võiks ikkagi litsents olla. Keskmine tase on jõudnud sinnamaale, et võidusõidunumbreid kandvad ratturid võiksid omada ka nö juhtimisluba.»

Pealegi, nagu kuulda, pidavat harrastaja litsents maksma umbes sama palju nagu kaks spordigeeli.

Mehed, kas maksate?

Foto 1: Belgia ratturid Tom Boonen (vasakul) Quick-Step Floorsi meeskonnast ja Maarten Wynants Lotto NL-Jumbo meeskonnast Scheldeprijsi 202,4 km pikkusel ühepäevasõidul Molist Schotenisse kolmapäeval, 5. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Austraalia rattur Michael Matthews (Team Sunweb) võidab Baskimaa velotuuril (Vuelta Ciclista al Pais Vasco) 153,3 km pikkuse avaetapi Irunast Eguesibar-Sarrigurenisse Pamplona lähedal 3. aprillil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Naine ratta seljas. Foto autor: PA Wire / PA Images / Scanpix 
Foto 4: Rattavõistlus Hiinas. Foto autor: Xinhua / Sipa USA / Scanpix
Foto 5: Jalgrattur Robert Greven 160 km pikkusel sõidul läbi Monument Valley Navajo Tribal Parki Utah ja Arizona osariigi piiril. Foto autor: The New York Times / Scanpix
Foto 6: Naine ratta seljas põllul. Foto autor: PictureGroup / Sipa USA / Scanpix

teisipäev, aprill 04, 2017

Pullerits: Kas maanteerattasõiduga on nüüd lõpp?

Kas keegi teab, mis tunne on elada üle kaheksa kuu – see on ju peaaegu et terve rasedusperiood – ilma maanteerattata?

Möödunud pühapäeval sai see pikk periood otsa. Istusin pärast 22. juulit, mis jääb igaveseks hallide tähtedega Eesti tsiklismuse ajalukku – seda kutsutakse nüüd hoidumaanteelkukkumastpäevaks –, taas oma Scotti selga. Kas te arvate, et see käis lihtsalt?

Scott oli terve sügise, talve ja muist algavast kevadestki seisnud meie koera toas – jah, meil on perekoeral ka oma tuba, sest koer, Morgensilber Eye Candy, on lõppude lõpuks ikkagi pere liige – seina ääres. Keegi ei tundnud selle vastu suurt huvi. Isegi koer mitte – rehvid, st kummid olid kõik närimata. Aga märtsikuu lõpus hakkas asfalt kuivama ning lõpuks saabus Suur Päev. Aga see tuli taas ehmatusega.

Kui läksin Tartus A&T Spordi kauplusse – ei, see ei ole siin sisuturundus, see on pelgalt fakti konstateerimine ja tõetruu info esitamine –, kus lasin Scotti sõidukorda seada, teatas mehaanik muheldes, et hakaku ma aga raha koguma. Tohoh, mida nüüd?!

Näe, osutas ta esimesele hammasrattale. Jah, nägin: kett istus seal peal, hammasratta lülivahed paistmas. Et kui sellisega kõvasti sõita – ja ma sõidan kõvasti, sest iga trenn olgu võistlus, niisama uimerdada pole mõtet –, võin rinnaga leistangile maanduda, kõlas hoiatus. Olgu peale, vahetame keti ära, ei lasknud ma end rööpast lüüa. Mehaanik naeris taas. Keti vahetamisest ei piisa, lisas ta, vaid hammasrattad tuleb ka vahetada. No vahetame siis esimese hammasratta ka, säilitasin endiselt rahu. Mehaanik jätkas naermist. Esimesest ei piisa, seletas ta, tagumine tuleb samuti vahetada. Sest muidu ei jookse kett hammasratastega kokku.

Ja see ei olnud veel kõik. Näe, parem käiguvahetaja käib raskelt, osutas ta linki tõmmates. Ja jooksud on ka väsinud. Kodarad on jäigad ja pinges – või umbes midagi niisugust ta iseloomustas, igatahes enam neid suurt timmida ei saa, väitis ta.

Nii et mul olla targem uus ratas osta, kõlas resümee.

«Vaat see on sisuturundus!» oleks tahtnud hüüda. Oleks... Selle asemel küsisin tagasihoidlikult, ent siiski entusiastlikku reipust teeseldes – et pole sel rattal häda midagi, räägime esialgu ainult vahetatavatest osadest – keskse küsimuse: «Ja kui palju kogu see lõbu maksma läheb?»

Ketid-hammasrattad kakssada ja jooksud sada, sain tagasihoidliku arvutusega vastuse.

«Aga raam on ju ikka korras?» küsisin igaks juhuks üle.

Välja arvatud see, kuulsin vastuseks, et käiguvahetaja kõrv on keevitatud, sain vastuse. Keevitustöö oli möödapääsmatu, et lappida mullu suve hakul Tartu rattaralli lõpueelse külakuhja kukkumise tagajärgi.

Tegin minekut. Ütlesin, et las ma üldse vaatan ja kogen, kuidas maanteesõit pärast pikka pausi istub. Küll vahetada ja parandada annab ka edaspidi.

Oli ikka imelik maanteeratta selga istuda küll. Tundus kuidagi väike. Kui maastikurattale heidad justnagu kõhuli peale, käed laiali, siis maanteeratta sadulas tekkis kokkusurutuse tunne. Tunni ja 52 minutit väntasin Tartu ümbruse teedel tuule käes, peamiselt küljetuules, kokku 55,1 km, keskmine kiirus jäi isegi alla 30 km/h.

Aga kui hoogne võib olla maanteesõit võrreldes maastikusõiduga ja mis emotsioone see tekitab, selles saate oma silmaga veenduda siin, kuhu te mitte kunagi väntama ei satu.

Fotod 1-5: Siena (Italia) Sport Ciclismo Gara ciclistica Strade Bianche 2017. Fotode autor: LaPresse/Scanpix

neljapäev, märts 30, 2017

Pullerits: Kuidas spordimehed tulise 58% küsimuses õiget teed näitavad?

Me oleme kohale jõudnud. Kohale jõudnud sinna, kus ebasobiva tõe kuulutajad tuleb porri tallata, nii et enam nad sealt ei tõuseks ja keegi ka neile abikätt ulatada ei tihkaks. Alanud on pesuehtne nõia- ja klapperjaht MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut vastu, ja kõigest sellepärast, et nad julgesid avaldada oma uuringu tulemuse, et 58% Eesti inimestest ei pea seksuaalsuhteid omasoolistega mitte kunagi õigustatuks.

Puhkenud nõia- ja klapperjahi seletamisel ning loodetavasti ka tõrjumisel on oma oluline osa Eesti spordimeestel, vähemalt jalgrattureil ja suusatajatel. Kuid kõigest järjekorras.

Välispidiselt üritavad nõia- ja klapperjahi pidajad jätta muidugi muljet, et probleem pole «lubamatus» 58%-s, vaid on selles, nagu kuulutavad sotsioloogid oma ühispöördumises, et alust on kahelda MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut inimeste eesmärkides ja/või kompetentsuses. Sel juhul küsin nõia- ja klapperjahi käivitanuilt: kus te varem olite? MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut avaldas esimesed uuringutulemused juba rohkem kui aasta tagasi, aga millegipärast seni ei näinud mitte keegi nende eksistentsis ohtu ega probleemi, rääkimata nende eesmärkides ja/või kompetentsuses kahtlemisest. Miks nüüd kisa äkki taevani löödi?

Ikka selle «lubamatu» 58% pärast. Aga meile on siin huvitavam küsimus, kuidas saab nimetatud protsent olla mõnele nii jahmatav, et sellepärast nõia- ja klapperjahti alustada. Sellele on ilmselge vastus – ja siin tulevadki selle vormistamisel appi spordimehed, jalgratturid ja ka suusatajad.

Esimene kisatõstja oli selle nädala algul Ahto Lobjakas, tuntud äärmusvasakpoolne ja nihilist. Nädala keskel liitusid temaga veel mitmed samameelsed. Kui nimetatud protsent, 58, neid jahmatab ja endast välja viib, siis saavad nad süüdistada ainult iseennast. Sest nad ei tunne tegelikku elu. Nad ei tunne Eesti inimesi. Ja just siinkohal liitubki minuga tsiklistide ja velosipedistide ning skiierite ja lõõžnikute armee.

Kõik need, kes nõia- ja klapperjahiga on liitunud, elavad oma akadeemilises elevandiluutornis. Ja see on nende kohta viisakalt öeldud. (Aga miks peakski minema ebaviisakaks?) Nad käivad mööda oma heledate seinte ja suurte akendega büroomajade koridore, kus kohtuvad samasuguse mõttelaadiga inimestega, käivad ühesuguse agendaga väliskonverentsidel, loevad ühesuguste vasakule kaldu liberaalsete autorite töid ning võimendavad oma sõnavõttudes nonde seisukohti ning pälvivad sedasi sama meelt olevalt publikult innukat kaasanoogutamist ja tugevaid aplause. (Echo chamber, öeldakse selle kohta inglise keeles.) Nii on kerge tekkima väärettekujutus, et tegelikult – jääme keskse küsimuse, 58% raamesse – peab enamik Eesti inimesi sekssuhteid samasoolistega õigustatuks.

Noil eluvõõrastel tegelastel pole aimu, et on teisi inimesi, on palju teisi inimesi, on koguni väga palju teisi inimesi – lausa 58%! –, kes niimoodi ei arva; on inimesi, kes arvavad täiesti vastupidi. Aga nad ei ole neid kunagi näinud, sest nad ei satu nendega kokku. Ja miks nad ei satu nendega kokku? Sest nad on päriselust irdunud, võõrandunud.

Hea, võib-olla parim võimalus Eesti inimesi kogu nende mitmekesisuses ja tõelisuses kohata on spordivõistlutel. Sest spordivõistlused toovad kohale kogu ühiskonna laia spektri, alates ministritest, ettevõtete juhtidest ja koolidirektoritest kuni kõige tavalisemate töömeesteni tillukestest kohtadest, kuhu ahtolobjakad mitte kunagi ei satu. Seda esiteks.

Teiseks: spordivõistlustel langevad muud rollid ja maskid heidetakse kõrvale. Spordivõistlusel on tavaline, et ka tudengipoiss ütleb ministrile «sina» (ja finantssektori esindaja jobule «kuradi m***»). Spordivõistlusel on kõik inimestena võrdsed, olgu nende roll sotsiaalsel redelil ükskõik kui erinev. Mis tähendab, et sportides näeb inimeste tegelikku palet.

Ja las ma nüüd ütlen teile seda, mida ahtolobjakad ja teised eluvõõrad ei tea, sest pole seda kunagi näinud ega kuulnud ega kogenud: tavalised inimesed spordivõistlustel ei arva enamasti nii, nagu arvavad ahtolobjakad ning teised nüüdsed nõia- ja klapperjahi korraldajad.

Ma olen spordivõistlustel sõitnud küll suuskadel, küll rattaga igasuguste meestega nii suurtest linnadest kui väikestest kohtadest nii treeningul kui võistlustel külg külje kõrval ja hammas hamba vastu sadu, isegi tuhandeid kilomeetreid, aga ma ei ole veel kordagi kohanud kedagi sellist, kes langeks nende 17% hulka, kes MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut uuringu järgi peab pigem või täiesti õigustatuks seksuaalsuhteid omasoolistega, nagu peab Lobjakas ja peavad nood, kes on Lobjaka käivitatud nõia- ja klapperjahiga ühinenud. Lööge näiteks Sportose keskkonda otsing «Ahto Lobjakas» ja vaadake, kui mitu vastust saate. Null! Mitte ainsatki. Pole spordimees. Sellega on kõik öeldud.

Kõigi nende sotsioloogide ning teiste nüüdsete nõia- ja klapperjahi korraldajate probleem on see, et nad tegelikult ei tunne meie Eesti inimesi. Muul moel lihtsalt ei saa seletada nende jahmatust nimetatud 58% üle. Mulle oli too tulemus igati loogiline ja ootuspärane, sest ma tean, mida enamik Eesti inimesi arvab – sest ma suhtlen nendega, ja mitte formaalselt, vaid informaalselt. Ilmselt võiks mindki kummitada sama oht, mis on eluvõõrandanud Lobjakal ja Ko-l, kui ma piirduksin ainult nende kuulsate, ilusate, rikaste ja mõjukate intervjueerimisega, mida tööl enamasti teha tuleb. (Ei, ma ei kurda selle üle!) Aga siis võtan õhtupoolikul või nädalalõpul oma suusad või istun ratta selga ning lähen treenima või võistlema ja kohtun inimestega ning aastate jooksul olen kuulnud ja näinud ning mõistnud, et see maailm, kus elavad need, kes ajakirjanduses suurelt pildile ja pealkirjadesse ei satu, on hoopis teistsugune kui see, mida püüavad siinmail kujundada Lobjakas ja muu nn Twitteri ehk säutsujate avangard jms, kes on haaranud ruupori ja kehtestanud avalikul areenil oma väidetavalt justkui progressiivse, ent tegelikkuses üdini sallimatu ja otsatult repressiivse ideoloogilise diktatuuri.

Ja veel, lõppakordina: kas te teate, miks need, kes usuvad end olevat humanistid ja sallivuslased, on tegelikult nii kurjad, õelad, karistamishimulised, teisi allasuruvad? Aga sellepärast, et nad on frustreeritud. Nad on frustreeritud ja stressis, sest olenemata nende raudsest veendumusest, et nemad teavad, kuidas asjad õigesti on ja kuidas peab õigesti mõtlema, ei ole nad suutnud kõigist oma suurtest pingutustest hoolimata enamust panna endaga samal lainel elama, olema, arvama, mõtlema. See võib ajada ikka närvi küll, eks ju? Ja selle närvimineku kinnituseks ongi 58% asjus käivitatud halastamatu nõia- ja klapperjaht.

Aga meie, spordimehed, võtame oma ratta ja teeme oma ilusa sõidu, kus närv puhkab – ja mis peamine: jääme endale kindlaks. Või kavatsete alluda Lobjaka-suguse ja teiste selliste diktatuurile?

Foto 1: Teineteist õnnitlevad Volta Ciclista a Catalunya 7. etapi järel Barcelonas Alberto Contador (2.) ja Alejandro Valverde (1.), Marc Soler (3.) vaatab kõrvalt. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 2: Klapperjaht Volta Ciclista a Catalunya 7. etapi võidule. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 3: Jalgratturite vahetu side rahvaga on sportlaste seas üks tihedamaid. Pildil Alejandro Valverde. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix
Foto 4: Mulluse Tartu rattamaratoni start. Foto autor: Elen Kontkar, Õhtuleht/Scanpix 
Foto 5: Mulluse Tartu rattamaratoni stardi eel Tehvandi staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 6: Massid mulluse Tartu rattamaratoni stardi eel Tehvandi staadionil. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Mullusel Tartu rattamaratonil osalejad kilomeeter enne Puka toitlustuspunkti. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Nacer Bouhanni Cofidise meeskonnast tähistamas etapivõitu Volta Ciclista a Catalunyl. Foto autor: GodingImages / PA Images / Scanpix

kolmapäev, märts 29, 2017

Pullerits: Kas surnud hobustel saab rattaga sõita?

Keeruline küsimus pealkirjas? Vastus lihtne: jah, saab küll. Tean, sest olen seda teinud.

Hobuste saatus oli muidugi karm. Kauboid ajasid nad üle kitsuse kaljuneemele (fotol paremal) kokku, aga esiteks polnud seal varju ja teiseks juua ning nii seal paljud hobused koolesidki. Ja nüüd sõidavad üle nende jäänuste ja nende vahel maastikuratturid.

Sõit on lihtne ja mõnus ning vaated maailma ühed võimsamad.

Paraku on Eesti rattahooaeg veel mägede taga. Mullu ja tunamullu toimunud Kõlleste rattamaratoni ehk Allan Oras Cupi võistlust kalendrist ei leiagi. Ülenurme-Haaslava 2. rattarallini jääb üle kolme ja poole nädala. Jõgeva rattarallini jääb ligi kaks kuud.

Kuid ega Eesti sõite anna looduse poolt sellega võrrelda, mida Utah pakub (fotol vasakul). Peaks kevadel orientiirid äkki mujale ümber tõstma?

PS. Muide, riigikogust anti teada, et eile sinna läkitatud dokumendid jõudsid kohale.

Fotode autor Priit Pullerits. Esimene foto tehtud Dead Horse Point State Parki vaateplatvormil, taamal all Colorado jõe kanjon, teisel pildil ratturid Big Chiefi rajal, taamal La Sali mäed.

pühapäev, märts 26, 2017

Pullerits: Kuidas ma USA asepresidendi perre pääsesin ehk sitkete jalgade muljetavaldavast tähtsusest

Ah et kuidas pääsesin (vt pealkiri!)? Lihtsalt.

I just showed up. Ja lasin siis uksekella.

«Good morning! My name is Priit Pullerits.»

«Hi! Come in!»

Küsimus oli selles, kuidas jõuda õige ukseni USA pealinna Washingtoni (fotol paremal) nooblis linnajaos.

See polnud mingi argine uks. Selle ukse tagant 1816 Lamont Street NW viis otsetee ja -kanal USA kõige kõrgemasse võimuladvikusse. Mu eestkostjad ja abilised tagasid, et saaksin võimalikest parimad sidemed.

Ülesanne oli pealtnäha lihtne. 1990. aasta novembri algul sõitsin New Yorgist Washingtoni. Odavaim moodus selleks, arvestades mu konservatiivset rahapoliitikat (vt eelmine sissekanne), oli Greyhoundi buss (fotol vasakul). Ühe otsa pilet, pakun, et maksis umbes 20 dollarit. Startisin öösel kella viie ajal. Sõit pealinna vältab umbes neli tundi. Bussijuht oli suur ja tüse neeger, kes kohe algul korra majja lõi. Buss on Ameerikas, olgu see saladus siin paljastatud, madalama klassi liiklusvahend. Selles, mäletan, saatsid reisijad ükskord käest kätte bulvaritabloide, nagu Globe või National Enquirer, kuid mille sirvimisest, nagu arvata võite, ma keeldusin. Üks tüüp istus pikas bussis tagaistmele, kõrvaklapid peas, mille peale sohver valjul häälel korralduse andis: «Keera oma heli vaikseks, see on isegi siia ette kuulda!» Pärast seda said kõik vaikselt ja rahulikult sõita. Kord oli majas.

Mul olid kaasas juhised, kuhu Washingtonis minna. Aga ka hoiatus, et niipea, kui bussijaama jõuan, katsugu sealt metrooga (fotol paremal) kohe kiiresti edasi saada, sest too kant, Kapitooliumi-tagune, on ohtlik, igasuguseid tegelasi liigub ringi. Vaevalt jõudsin metroopeatusse, kui kaks neegrit haistsidki minus ilmselt saaki ja nihkusid ligi. Võtsin kähku oma pileti ja kadusin maa alla. Kui maa alt välja sain, avastasin end suures segaduses.

Nimelt ei ole Washingtoni tänavate numeratsioon sugugi nii loogiline nagu New Yorgis. Seega oli väga raske aru saada, mis suunas tuleb üldse liikuma hakata. Inimestelt küsides sain New Hampshire'i avenüül õige otsa siiski kätte ning hakkasin astuma. Seljas oli ülikond, kaasas spordikott muude asjadega. Saabusin Washingtoni ju ikkagi kolmeks päevaks. Pidin metroojaamast suunduma algul kirdesse ja siis mööda 16. tänavat põhja poole Lamonti tänavale. Seal pidin saama öömaja USA asepresidendi venna juures.

Walter Mondale (vasakpoolsel pildil keskel) oli Jimmy Carteri ajal Ameerika tähtsuselt teine mees. Enne teda täitis asepresidendi kohuseid Nelson Rockefeller, pärast Mondale’i George H. W. Bush, kellest oli selleks ajaks, kui ma Washingtoni jõudsin, saanud Ühendriikide president.

Naine, kes mulle Lamonti tänava townhouse’i number 1816 ust tuli avama, tutvustas ennast Virginiana. Just, nii oli mulle ka öeldud, et vastu võtab mind Virginia. Mehega oli lugu keerulisem.

Walter Mondale’i vend Clarence Mondale, kelle poole ma sisse astusin, ei olnud, nagu selgus, pereringis mingi Clarence. Teda kutsuti palju lihtsamalt: Pete. Olgu, kui Pete, siis Pete. Virginia juhatas mind mu tuppa maja teisel või kolmandal korrusel, enam ei mäleta, et saaksin koti ära panna, ja kutsus siis kööki sööma, mis, arvestades mu konservatiivset toitumisprogrammi Ameerikas, oli kui taeva kingitus. Ja siis ütles, et kui tahan minna linna, kus asuvad Valge Maja ja muud tähtsad asutused, saan Pete’ga kaasa – ta läheb autoga ja viib mind ära. Pete pani mind maha Foggy Bottomi piirkonnas (fotol ülal paremal) – Foggy Bottomit võiks tõlkida kui Udune Perse –, mis on nüüseks saanud Department of State’i ehk välisministeeriumi metanüümiks.

Mu kolm olulist päeva pealinnas Washingtonis said seega hoogsa stardi.

Mõned detailid, kus käisin ja mida tegin, peavad jääma siin saladuseks. Aga kui õhtul pimedas Mondale’ide juurde tagasi jõudsin ja Virginiale ette kandsin, kuidas päev möödus, hüüdis ta ülakorruselt Pete’i, kes töötas George Washingtoni ülikoolis American Civilizationi professorina: «Pete, sa pead siia tulema! Kuula, kus Priit kõik päeva jooksul ära käis!»

Teine päev oli ametliku missiooniga: pääsesin Washington Posti toimetusse (fotol vasakul), kus pidin veetma terve päeva. Seal oli mu kontakt huvitava nimega Lionel Neptune, kelle hankis mulle Eli Spiegel, kes oli mu kontaktisik New Yorgis International House’is, Rockefellerite rajatud Columbia ülikooli suures ühiselamus, ning kes elas New Jerseys Leonias, kus kasvas üles ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves.

Mustanahaline Neptune oli pikk, minust (tollal 187 cm) üksjagu pikem, tumedad lakk-kingad jalas, lumivalge mansettidega särk seljas ning laiad traksid üle õlgade. Ta oli Washington Posti omaniku ja juhi Donald Grahami n-ö parem käsi. Ta oli lõpetanud Harvardi ärikooli ja enne seda Duke’i ülikooli, mis on tuntud tugeva korvpallimeeskonna poolest. Korvpallist me siiski ei rääkinud. Neptune pani käigult paika, mida ma peaksin Washington Postis tegema ning kellega kohtuma. Aga enne, kui ta kabinetist väljusime, ilmus selle ukse peale minust õige pisut lühem keskealine mees.

Ega ma teda tundnud. Siis polnud ju internetti, et guugeldad, kes on kes. Ta oli sõbralik, naeratas, tundus isegi pisut malbe. Ta tumedad juuksed olid korralikult paremale kammitud. Ulatas tervituseks käe ja ütles: «Donald, Publisher». (Vasakpoolsel fotol vasakul.) Või umbes midagi sellist. Igatahes sain käigult aru, et siin algab asjaajamine kohe ikka kõige kõrgemalt tasandilt. Oma mõningases lihtsameelsuses arvasin, et eks ta tegelikult tuli ja tahtis oma silmaga näha, milline üks Ida-Euroopast, et mitte öelda Venemaalt tulnud noor mees välja võib näha. Arvata võib, et võib-olla vaid NSV Liidu suursaadik Washingtonis oli kommunistlikust impeeriumist seni Ameerika ühe tähtsaima ja mõjusaima lehe – Watergate’i ikka mäletate? – omaniku jutule pääsenud. Sedasi oletasin, et esindan teatavat eksootikat.

Tüütamata siin muude nimede ja ametipostidega, olgu materjali tasakaalustamiseks pigem välja toodud, mis oli Washington Postis (fotol paremal) suurim pettumus. Kas keegi oskab arvata?

Need olid toimetuse suured koosolekud hommikul ja pärastlõunal. Nõupidamisruumi kogunes laua ümber ja seinte äärde tavalistele toolidele umbes kaks tosinat inimest, kuid suurt midagi ei toimunud. Mõlemad koosolekud jätsid üksjagu uimase ja letargilise mulje. Mingeid vaidlusi ega arutelusid ei tekkinud. Näisid pigem kui kohustuslikud formaalsused.

Trampisin õhtuni Washington Posti toimetuses ringi, aga ära ei väsinud. Nagu ka eelmisest päevast mitte, mis oli proua Mondale’i mu suure kilometraažiga vapustanud. Selge see, et kui minu asemel olnuks mõni treenimata mees, oleks liikumiste kasutegur jäänud palju palju väiksemaks.

Samas näitasin ka initsiatiivi. Olin juba koolipõlves, kui lugesin kätte sattunud ajakirju National Geographic (fotol vasakul), märganud impressumis nimekaimu: Priit J. Vesilind. Ta avaldas aastal 1980, mõni kuu enne Moskva olümpiat, ajakirjas 26-leheküljelise loo «Return to Estonia», mis oli nõukogude julgeolekuaparaadi suurde ärevusse ajanud. Kuuldavasti oli tolle numbri levikut Eestisse otsustavalt takistatud. (Enamasti saatsid National Geographicut Eestisse siinsete inimeste Ameerikas elavad sugulased.) Igatahes otsustasin ajakirja toimetuse üles otsida ning Vesilinnuga kokku saada.

On ikka jultumus, võiks tagantjärele öelda. Toimetuse vestibüülis oli sekretäril esimene küsimus, kas mul on kokkusaamine kokku lepitud. Muidugi polnud. Aga seletasin, kes ma olen ja mida tahan. Nii sain kaasa soovituse, et tuleksin järgmisel päeval tagasi.

Priit J. Vesilind (vasakul ülemisel fotol) võttis mind lahkelt vastu. Ta vestles minuga terve tunni, võib-olla rohkemgi. Rääkisime inglise keeles. Ta lasi mul endast toimetuse laua taga ka pilti teha ning kinkis lõpuks oma kuulsa Eesti-looga ajakirjanumbri. Kirjutasin meie kohtumisest hiljem suure loo ühele Eesti ajalehele.

Kui kõik ülesanded Washingtonis (fotol vasakul) said täidetud, saabus aeg naasta New Yorki. Sel puhul kutsusid Mondale’id ka kaks või kolm oma seitsmest lapsest õhtusöögile. Õhtusöögiks oli kana. Ega ma seda muidu mäleta, aga mind jahmatas, et üks poegadest, minust ikka mitu head aastat vanem, sõi kana nii innukalt ja isuga, et pärast oli terve taldriku ümbrus laual kanatükke täis. Vastu õhtut, kella kaheksaks, sõidutas ta mind autoga Greyhoundi bussijaama Kapitooliumi taha – jälle money saved.

Ja mission accomplished.

Foto 1: Endise Utah' osariigi kuberneri Jon Huntsmani maja Washingtronis Kalorama linnajaos. Foto autor: NYTNS/Scanpix
Foto 2: Greyhoundi liinibuss. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 3: Washingtoni metroo. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: Walter Mondale ja Geraldine Ferraro 1984. aastal. Foto autor: NYT/Scanpix
Foto 5: Saudi Araabia suursaatkonna hoone Washingtonis Foggy Bottomi piirkonnas. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Washington Posti toimetus. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 7: Donald Graham (vasakul) suurfirma Procter & Gamble nõukogu esimehe Alan George Lafleyga 2009. aastal. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 8: Washington Posti esikülg teatab 2013. aasta augustis Washington Posti müügist. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 9: Ajakiri National Geographic. Foto autor: AP/Scanpix 
Foto 10: Priit J. Vesilind esitlemas 2004. aasta kevadel Rahvusraamatukogus oma eestikeelset raamatut "Eestlane igas sadamas". Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 11: Washingtoni monument Washingtonis Tidal Basini ääres. Foto autor: AFP/Scanpix