esmaspäev, veebruar 19, 2018

Pullerits: Minu reportaaž Tartu maratonilt*

Kell polnud pühapäeva hommikul veel kuuski, kui tuli Candy (fotol paremal), kääbusšnautser, ja andis märku, et hei, kuule, aeg on üles tõusta! Vara veel, ütlesin talle. Ta kuuletus ja keeras mõneks ajaks uuesti põõnama. Aga ei saanud rahu. Kui kell näitas 6:16, andis Candy käpaga uuesti märku: no kas nüüd on õige aeg üles tulla?

Oli küll. Candy sai kausis oma krõbuskid kätte ja elu oli jälle tore ning muretu. Võis edasi magada.

Kell sai 7:33, kui tegin silmad taas lahti. Nüüd ajasin ka ise end voodist välja. Start oli ju kavas kell kaheksa! Sõin hommikuks tüki eilset õunakooki, jõin pool kruusi kohvi ja seadsin end valmis. Kell kaheksa algas Pyeongchangi olümpialt meeste 4x10 km suusatamise otseülekanne.

Juba teisel kilomeetril sai selgeks, et maailma tippmeeste tase käib Eesti avavahetuse sõitjale Andreas Veerpalule (fotol vasakul) üle jõu. Ta võitles pidevalt, et teistest mitte maha jääda, aga jäi juba enne esimese 3,3 km pikkuse ringi lõppu. Ja sealt edasi kärises vahe üha suuremaks. Küsimus oli selles, kas taas kordub Vancouveri fiasko, kui Eesti meeskond jäi teatesõidus viimaseks. Kusjuures nimede järgi polnud tookord Eesti nelik sugugi kehv. Kas mäletate? Algo Kärp, Jaak Mae, Aivar Rehemaa ja Kaspar Kokk.

Teiseks vahetuseks oli Eesti pildilt ammu kadunud. Põnevust pakkus, kas Venemaa suusatajad lähevad tõesti Norra eest ära ja saavad kulla. Pilt Pyeongchangist läks sedavõrd nukraks – st Venemaale rõõmsaks –, et vahetasin kanalit ja vaatasin Tartu maratoni starti.

Väikse Munamäe lähistel maanteeületuse kohas läks vedama mees punases – muidugi Vahur Teppan! Aga ta ei tahtnud väga ees olla. Teised ka mitte. Kes ette sattus, see hakkas kohe rada vahetama, ja ikka suurelt, üle kahe jäljepaari. Selge märk, et see, kes oli ees, ei tahtnud teha lumesaha tööd ja lahtist värsket lund jäljes kinni sõita. Aga niipea, kui eessõitja rada vahetas, keerasid kõik järgnevad talle sappa. Justkui jalgratta maanteesõidus lõpuheitluse eel. Selgelt oli näha, et eesmised nägid lahtises lumes ebameeldivalt vaeva. Aga mis sa vaevlemist ja passimist ikka vaatad – tagasi olümpialainele.

Olümpial, erinevalt Tartu maratonist, läksid asjad palju rõõmsamaks. Norra kolmanda vahetuse mees Krüger tegi head sõitu, püüdis venelase Tšervotkini kinni ja kasvatas vahetuse lõpuks edumaa tema ees ligi 20 sekundile. Kuid Norra ankrumehest Klaebost oli raske aru saada. Ta ei ilmutanud prantslase seltsis mingit initsiatiivi, nii et venelaste viimase vahetuse sõitja Spitsov tuli järjest lähemale. Kohati paistis suisa, et Klaebol ei jätku jaksugi, et kiirendada.

Aga noor Norra mees, nagu peagi selgus, pakitses üüratust enesekindlusest. Ta lasi Spitsovi järele ning tegi siis mees mehe vastu võitluses temaga sotid selgeks. Kuigi heameelt, tunnistan, ei pakkunud mulle mitte niivõrd Norra võit, vaid see, et venelased kullata jäid. Nii sain, olgu etteruttavalt öeldud, päeva lõpus kirjutada Kuku raadiole olümpiakommentaari venelaste seni kullata taliolümpiast.

Kell 10:30 panin Eesti suusakoondise Salt Lake City aegse võistlusvormi selga ning läksin Tähtvere spordiparki suusatama. Jah, võistlusvormis, mitte dressides. Sest kavas oli tavapärasest kiirem pooleteisetunnine sõit ning dressides hakkaks palav. Ausõna, ei saa aru neist, kes lähevad dressides Tartu maratonile (juhul, kui nad pole matkajad; aga dressides sõitjaid on palju ka kolmekohaliste numbrite kandjate seas) – kas nad üleliia higistama ei hakka?

Kella poole üheks oli trenn tehtud ja ihu puhtaks pestud ning spordiriided pesumasinasse visatud. Nii palju erinevaid asju oli juba tehtud, rääkimata positiivsetest emotsioonidest nii olümpial kui spordipargis – ja terve päev ootas veel ees! Ei mingit liigset väsimust, ei mingit võitlust ebasoodsate oludega, mis muutsid tänavuse Tartu maratoni ühe kõigi aegade aeglasemaks. Rääkimata sellest, et oleksin oma elu Tartu maratonil ohtu seadnud.

Maraton on rõõm?

* Ettepaneku kirjutada oma päevast Tartu maratoni päeval tegi üks tuntud ja tugev harrastussuusataja Tartu maratoni eelsel õhtul. Nii et siinne reportaaž, tunnistan üles, on tellimustöö.

Foto 1: Morgensilber Eye Candy õuna taga ajamas. Foto autor: Kairi Pullerits
Foto 2: Andreas Veerpalu Pyeongchangi olümpial meeste 4x10 km teatesuusatamise avavahetust sõitmas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni liidergrupp üle värske lume pressimas. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix 
Foto 4: Johannes Hösflot Klaebo (paremal) võistlemas Pyeongchangi olümpial meeste 4x10 km teatesuusatamise viimases vahetuses venelase Deniss Spitsovi (keskel) vastu. Foto autor: Sputnik/Scanpix 
Foto 5: Johannes Hösflot Klaebo (vasakul) võistlemas Pyeongchangi olümpial meeste 4x10 km teatesuusatamise viimases vahetuses prantslase Adrien Backscheideri vastu. Foto autor: Sputnik/Scanpix 

pühapäev, veebruar 18, 2018

Pullerits: Kuidas edeneb viimane lihv suureks maratoniks?

Nädalatagune suursõit, teatemaraton Raio Piiroja ja Grete Gaimi võistkonna vastu päev pärast Alutaguse 39-kilomeetrilist klassikamaratoni, mis seal salata, tean, et küpsetas veel vähemalt ühe sitke meeskonnakaaslase keha ja organismi peale minu oma. Aga too pühapäevane pingutus oli seda väärt, sest võit tuli magus (mis siis, et kirja läks seitsmes koht, aga esimesed kuus olid lihtsurelikega võrreldes väljaspool konkurentsi, profid, eks- ja poolprofid). Kuid nõudis ka taastumist.

Niisiis algas uus nädal põhjaliku puhkusega. Vähemasti puhkusega suusatamisest. Sest töiselt tuli, nagu öeldakse, hagu anda. Kohe Pyeongchangi olümpia avapäevast on mul vaja igal tööpäeva pärastlõunal kella kahe ja kolme vahel teha Kuku raadiole 7-8-minutiline olümpiakommentaar, nädala teisest poolest algas mul Tartu Ülikoolis uudise kursus, kus avaloenguks kogunes Juhan Peegli nimelisse auditooriumi ligi 80 tudengit – see siis kõik lisaks põhitööle Postimehes. Mõni ime, et tööpäevad venivad õhtul kella üheksa-kümneni ning suusatamiseks aega ei jää. Seetõttu jäi kolmapäeval vahele isegi Lemeksi suusasarja viies etapp.

Aga Tallinna maraton läheneb. Selleks tuleb ikka pisut harjutada. Niisiis võtsin pärast eelmise töönädala lõppu reede õhtul end kätte ning suundusin Tähtvere spordiparki. Seal võtsin Suusavendade / Suusaakadeemia / Limpa suusakooli hoolderuumis lae alt oma Atomicud ning tegin nendega pärast nelja pausipäeva veidi rohkem kui tunnise sõidu: 1:02.20-ga 15,1 km, keskmine kiirus 14,5 km/h.

Laupäeval võtsin asja veidi kergemini. Eks põhjus oli ka selles, et puistas lund ning Atomicud, mis niigi libisevad tuntavalt kehvemini kui auguga über-Fischerid, olid üksjagu kinnised. Läbisin 1:11.10ga 15,3 km, keskmine kiirus 12,85 km/h. Üle aasta sai proovida ka dendropargi viiekilomeetrilist ringi, mis oli üllatavalt heas seisus, vaid paaris kohas oli rajamasin õrnalt mullakihti välja kiskunud, aga enamasti sai sõita täiesti muretult. Siiski «jooksid» Atomicud looduslikul lumel palju-palju halvemini kui spordipargi kunstlumeradadel. Looduslikul lumel oli tunne, nagu kulgeksin niiske vati peal.

Pühapäeval, kui väljas paistis kena talveilm, tegin taas hoogsama sõidu. Nüüd võtsin oma auguga Fischerid ning läbisin nendega 1:34.50-ga kokku 24,4 km, keskmine kiirus täiesti arvestatav 15,36 km/h. Kümme kilomeetrilist nn Lauri ringi läbisin 36.38-ga, kaks dendropargi viielist ringi läbisin 19.47 ja 19.31-ga, lõpetuseks tegin veel viis Lauri ringi. See trenn andis taas tunde, et suusatamisest saab mõnu tunda ning ehk ei pea Tallinna maratonil kartma teise poole sisse pudenemist. Aga! Sinnani on veel nädal aega ning selle ajaga võivad töökohustused – lisaks tuleb hakata olümpia lõpu lähenedes kiiresti ka olümpiaraamatut kirjutama! – nii mitmedki mahlad must välja pigistada. Kuid kohale tuleks Tallinna maratonile sellegipoolest minna.

Foto 1: Priit Pullerits on pälvinud Vilniuses Eesti Meedia auhinnagalal professionaalseima teostuse auhinna. Foto: Eesti Meedia
Foto 2: Meeste 4x10 km teatesõit Pyeongchangi olümpial. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 3: Johannes Hösflot Klaebo viis Pyeongchangi olümpial Norra meeskonna 4x10 km teatesõidus enesekindlalt olümpiavõiduni. Foto autor: Chine Nouvelle / SIPA / Scanpix
Foto 4: Karel Tammjärv tõstis Eesti meeskonda Pyeongchangi olümpial 4x10 km teatesõidus ettepoole. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

neljapäev, veebruar 15, 2018

Pullerits: Kas konkurentidel on veel lootust, et tulen pühapäeval starti?

Ma ei ole pühapäevase suusasõidu stardiprotokolle vaadanud, sest ei huvita, aga kui teie olete, siis igal juhul vastab see tõele, kui olete märganud, et minu nime seal kirjas ei ole.

Aga aeg on ka tihe ja pingeline, et kõigi kõrvalharrastustega tegelda. Näiteks täna, neljapäeval, pidin võtma ette teekonna Tallinna, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul usutleda üht tuntud ja Eesti ajaloos ülitähtsat tegelast. Sellise intervjuu ettevalmistamine ei käi nii siuhkat-sauhkat nagu suuskade määrimine. See võtab tunde, tunde, tunde... ligi päeva. Ja Tallinna sõitsin pärast seda, kui olin hommikul alustanud Tartu Ülikoolis tudengitega uut semestrit. Neid on sel kevadel 79. Loengute ja seminaride ettevalmistamine ei käi samuti hops ja hops. See võtab ikka tunde, pikki tunde. Lisaks 7-8-tunnine koormus iga nädal, mis lisandub kodu- ja kontrolltööde parandamisega. Samuti, nagu teate, on mul iga päev Kuku raadios pärastlõunal kella kahe ja kolme vahel olümpiakommentaar, mis ei pudene samuti varrukast. Leida teema, koguda infot, analüüsida seda, kujundada seisukoht, siis kolumn valmis kirjutada ja toimetada ning lõpuks sisse lugeda – see on tugev poole päeva töö. Ühtlasi pean valmistuma olümpiaraamatu kirjutamiseks, mis nõuab pidevalt n-ö oma alade jälgimist ning nende kohta info talletamist ning kohe olümpia lõppedes enda tugevat mobiliseerimist, et raamat kiiresti valmis kirjutada, sest toimetaja Gunnar Press on seadnud karmid tähtajad. Ja nagu näete, ei ole ma teile veel maininudki argist põhitööd, mis tuleb ka igasse päeva mahutada – ja ajakirjaniku tööpäev ei ole enamasti kaheksatunnine. Ja ammugi ei hakka ma teile rääkima suusatamisest, millega ei ole sel nädalal olnud mahti tegelda sekunditki.

Aga aeg on meil kõigil üks. Ööpäevas 24 tundi, ei rohkem. Ainult selle vahega, nagu näete, et mul on see aeg täidetud rikkalikumalt vastutusrohke ja – tähelepanu! – avaliku tegevusega kui ükskõik kel teist. Nii ei ole midagi parata, et pühapäevane suusasõit ei mahu lihtsalt plaanidesse ja ajabüdžetti, millest on kahju, sest tean, et neid mehi on väga, väga palju, kes tahaks minuga pühapäeval mõõtu võtta. Aga ma ei hakka seda tunnet küll endale tekitama, et peaksin end nende ees kuidagi süüdlasena tundma. Igaüks valib oma eluks eesmärgid ja tegevused ise. Minu valikud on seekord siis sellised.

Kas see tõepoolest tähendab, olen kuulnud viimastel päevadel paljusid hämmeldunult küsimas, et ma ikka päris tõesti pühapäeval stari ei tule.

Jah, tähendab küll.

Kas tõesti mingit võimalust ei ole, et äkki ikka tulen, olen kuulnud paljusid selle peale uurimas.

No mis ma pean neile vastama, et nad püssi täiesti põõsasse ei viskaks?

Olgu, mõtlesin siis, et äkki võtan veel mingi mõtlemisaja. Õigemini jätan ukse pisut paokile.

Fakt on see, et stardiprotokollis mu nime ei ole. Ja hetkeseisuga seda sinna ka ei ilmu. Aga olgu, teeme nii, et kui mõni, kel nimi kirjas, ei saa mingil põhjusel starti minna, ja soovib, et number täiesti raisku ei lähe, siis võtku minuga ühendust ning arutame seda asja. Samas ei tasu mind tülitada neil, kel number on suurem kui seitsesada. Ärge siiski minust valesti aru saage: siin öeldu ei ole lubadus, et tehing saab teoks, aga vähemasti pakun siin võimalust asja üle arutada ja kes teab, võib-olla päästa sedasi sadadele pühapäevase suusasõidu mõte.

Kuna pahatahtlikke leidub siin paratamatult palju, siis luban neile, kes ühendust võtavad, et nende isikut ma ei paljasta. Läbirääkimiste üksikasjad, sh osalised peale minu, jäävad konfidentsiaalseks.

Nonii, kui kirjutamisega nüüd spontaanselt nii kaugele jõudsin, ei hakka ka midagi enam tagasi keerama, vaid vaatame, kui suur on pühapäevase suusasõidu osalejate motiveeritus ja kas nad suudavad levitada sõna, et mõni tarbetu-liigse numbriga osalusest loobuja minuni jõuab. Või motiveerib neid hoopis see, et ma mingil juhul starti ei tuleks ning nad saaks lõpuprotokollis koha võrra kõrgema koha?

Foto 1: Priit Pullerits on startinud aasta tagasi Tehvandi staadionil Otepää MK-etapil 5 km distantsile. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (keskel sinises dressis) kolm aastat tagasi Tehvandi staadionil Venemaa sprindiässa Nikita Krjukovi kannul treeningul Kunimäe tõusul. Aga kes on kolmas? Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits argises vabaajavormis. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits eelmise aasta märtsis Tartus Tähtvere spordipargis Lemeksi suusatalve sarja viimasel etapil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix

kolmapäev, veebruar 14, 2018

Pullerits: Tähelepanu, maratonihoiatus!

Nii mõnedki on pühapäevase Tartu maratoni eel ilmselt optimistlikud. Karta on, et paljud on hurraa-optimistlikud. Mis tähendab, et nad on hüljanud kaine mõistuse. Aga kainet mõistust on vaja, et sündmusi ja protsesse arukalt analüüsida. Nagu teen seda Kuku raadios igal tööpäeva pärastlõunal kella kahe ja kolme vahel, mil esinen seal 7-8-minutilise olümpiakommentaariga. Näiteks täna näitasin, kuidas Eesti on viimasel kümnendil olnud selgelt langev ning Läti selgelt tõusev talispordiriik. Kuulake järele ja püüdke vastu vaielda - no pole ju võimalik! Isegi Art Soonets, kes tutvustamist ei vaja, helistas ja ütles, et karm kommentaar, aga paraku tuleb sellega täielikult nõustuda. (Väidetavalt pidi neid kommentaare kuulata saama siit.)

Samasuguse kaine ja õpetliku analüüsi tegin Tartu Postimehele seoses pühapäevase Tartu maratoniga. Paraku lehe piiratud formaat ei lubanud kõiki argumente välja laduda, seega jäid mitmed noist veel salve/sahtlisse/varrukasse. Too on kahtlemata hoiatav kirjatükk igaühele, kes pühapäeval pikale, 63 km sõidule läheb ja ei pretendeeri seal esimese viiesaja sekka. Ainus, mis võrreldes kolumni kirjutamise ajaga on muutunud, on ilmaprognoos. Kuid ega seegi, mis praegu välja kuulutatud, pruugi olla lõplik - seegi võib muutuda.

Niisiis, suusamehed, levitage mu kolumni kõigile neile, kes pole tänavu kuigi palju harjutanud, aga põlevad tahtmisest 63 km läbi sõita. Kes teab, võib-olla teete levitamisega suure heateo ning aitate ära hoida nii mõnegi kurva tagajärje.

Foto 1: Priit Pullerits aitab Tartu teatemaratoni eel Tehvandi staadioni tribüüni ees kinnitada numbrit meeskonna PSJJ kaaslasele, avavahetuse sõitjale Assar Jõeperale. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 2: Jaanus Laidvee (vasakul) ja Priit Pullerits (paremal) saadavad meeskonnakaaslase Assar Jõepera Tartu teatemaratoni esimesele etapile. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits (keskel) vaatab koos endise laskesuusataja Priit Viksiga (paremal), kuidas meeskonna PSJJ kaaslane, teise vahetuse sõitja Rait Pallo annab suuskadele enne võistlema minekut viimast lihvi. Foto autor: Jaanus Laidvee

teisipäev, veebruar 13, 2018

Pullerits: Kas hooaja maksimum on nüüd käes ja kõrgpunkt saavutatud?

Siin näete kahte finišit Tartu teatemaratonil. Esimene on minu finiš, rõõm Raio Piiroja ja Grete Gaimi võistkonna alistamise üle. Kogu 16-kilomeetrise lõpuetapi pelgasin, et Gaim jõuab millalgi järele, muule mõelda ei saanudki: jõuab? Ei jõua? Jõuab? Ei jõua? Hirm oli naha vahel, et jõuab. Pelgasin, et varem või hiljem see juhtub. Ja kui siis viimasel kahel kilomeetril, mil ta püüdis mu vaateulatusse, suutsin ta rünnakule vastu astuda, olin loomulikult finišijoonel ülirõõmus. Ausõna, see kõik – käed taeva poole, kõvahäälne võiduhüüe – tuli iseenesest, täiesti spontaanselt. Meeskonnakaaslane Assar Jõepera, Fotoluksi juht, ütles seda pilti kommenteerides: «Fotograafilises mõttes ütleb pilt alati rohkem kui tuhat sõna ja kui pilti vaadata, siis mul on küll tunne, et me tegelikult võitsime.»

Nagu näete, saab ka seitsmenda koha üle tunda ehedat ja siirast rõõmu. Kui see tuleb kõvas võitluses, ja tuleb kahtlusega, kas ikka tuleb või mitte.

Sellega võrreldes võib kindla peale ja ülekaalukalt esikohale sõitmine ja esikoha võitmine pakkuda palju vähem emotsioone, nagu on näha vasakul kõrvalolevalt Ardo Säksi pildilt, kus Henri Roos toob Spordiklubi CFC meeskonna võidukana Tartu teatemaratoni finišisse.

Kõige alumine pilt näitab ja kinnitab, et andsin teatemaratonil endast viimastel kilomeetritel kõik. On, mida meenutada! Nüüd võib vist suusahooajale edukalt joone alla tõmmata, sest see, mida käesoleva talve vähese treeningtöö pealt on olnud võimalik saavutada, on ju nüüd saavutatud, kas pole nii? Vaevalt edasi enam miski paremaks minna saab.
Foto 1: Priit Pullerits toob võistkonna PSJJ Tartu teatemaratonil üle lõpujoone seitsmendana. Kauguses paistab finišisirge alguses Grete Gaim. Foto autor: Ardo Säks
Foto 2: Henri Roos toob Spordiklubi CFC meeskonna võidukana Tartu teatemaratoni finišisse. Foto autor: Ardo Säks
Foto 3: Grete Gaim on jõudnud Tartu teatemaratoni finišisse, Priit Pullerits puhkab sellal maas juba jalgu. Foto autor: Ardo Säks

pühapäev, veebruar 11, 2018

Pullerits: Kuidas ma põgenesin Grete Gaimi eest?

ALLPOOL LISATUD VIDEOREPORTAAŽ!
Vana tõde: spordis pole pisiasju. Edu vundamendi ladus Vahur Teppan ühe juhusliku altruistliku teoga Tehvandi suusastaadionil.

Teppan oli mind toonud pühapäeva hommikul kella veerand üheksaks Otepääle, kus kell üheksa läks lahti Tartu teatemaraton. Ta ise startis favoriitide hulka kuuluva Suusaakadeemia / Horeca Service I meeskonnas, ma olin hädavaevu tänu Jaanus Laidvee visadusele ja pingutustele saanud kaks päeva varem koha legendaarse meeskonna PSJJ järjekordses koosseisus. Nädala keskel paistis, et me ei saagi väärt mehi kokku ja võib hoopis jääda osalemata.

Kui Teppan Tehvandi staadioni (fotol vasakul) parklas varustust auto pealt maha tõstis, ilmus sealt välja loendamatu arv suuski, aga minu keppe mitte. Olin need kindlalt Tartus peale tõstnud. Teppan aga arvas, et oli unustanud mu kepid hommikul Suusaakadeemia / Limpa suusakooli majas lae alt auto peale viia ning pakkus kohe välja ühe oma kepipaari. Need oli täpselt õige pikkusega, 167,5 cm, Venemaal toodetud, ainult et palju kergemad kui minu Salomonid.

Lõpuks ilmusid minu Salomonid ka autost välja, aga Teppan ütles, et võtku ma tema kepipaar. Et need olid tal nagunii varukepid.

Vaevalt oskas ta aimata – ja ammugi ei osanud mina –, kuidas too kepipaar otsustab Tartu teatemaratoni saatuse.

Tunne oli pühapäeva hommikul aga kange, hirmus kange. Tegelikult oli tunne kange juba laupäeva hommikul, Alutaguse 39 km klassikamaratoni stardis, kui kummardusin stardikoridoris maast keppe üles võtma ning see käis väga vaevaliselt ja oiete saatel. Asi oli selles, et olin kaks päeva varem teinud selle talve esimese klassikatrenni ja tollest tunnisest sõidust Tähtvere spordipargi sprindiringil piisas, et reite sisemised lihased, tagumiku lihased ja ka alakeha jäid kangeks. Sain Alutagusel juba 2,5-kilomeetrisel soojendussõidul aru, et seekord ei tule midagi.

Ja ei tulnudki. Kui iga samm teeb valu, siis on raske täie jõuga pingutada. Sedasi võtsin juba avakilomeetrist mõõduka tempo ega hakanud teistega koos tormama, vaid talitasin ennastsäästvalt. Suusad ka seekord erilist koostöövalmidust ei ilmutanud. Näiteks Indrek Pak libises laskumistel mängeldes pikalt mööda. Paaristõukelõigud läksid ka vaevaliselt, sest pole pärast rangluu ja viie roide murde ülakehale jõudu teinud, liiati on alatasa kummitamas vanad hädad, mistõttu vasaku randme tõmbasin enne starti toetava sidemega kinni ning parema küünarnuki mähkisin elastiksidemesse. Need kohad pole viimastel aastatel tambile eriti vastu pidanud.

Ainsad lõigud, kus end vähegi hästi tundsin, olid nn jooksutõusud – aga paljuke neid Alutagusel on... Ja ütlen ausalt, et kolmandal 13-kilomeetrisel ringil muutusid needki raskeks. Siiski püüdsin lõpuringil end veidi elavdada ning hoogsamalt tööle hakata. Selleks motiveeris ka tosina mehe suurune grupp, kes 100-200 meetrit eespool liikus. Joogipunktis, kus lõpuni jäi 5-6 km, saingi tolle grupi saba kätte, aga seni, kui mustikajooki kummutasin, tegi grupi esiots taas minekut. Viimased kilomeetrid sõitsin koos Sparta dressis Urmas Roossaarega ja sain kesise, et mitte öelda mittemidagiütleva 144. koha (M50 klassis 21.). Aega kulus tervelt 2:28.40, mis oli üüratu võrreldes kahe teatemaratoni meeskonnakaaslase, Rait Pallo 2:01.09ga (25. koht; kolmel ülemisel fotol) ja Jaanus Laidvee 2:11.35ga (60. koht). Ja kui siia lisada, et Raio Piiroja, kes tänavu sõitnud klassikat umbes pool tuhat kilomeetrit, tegi on elusõidu (2:01.16 ja 28. koht), siis jäi vaid pead vangutada, kui kõvast võimalikust meeskonnakaaslasest me ilma jäime, ja ainult sellepärast, et jäin talle helistamisega kõigest päev aega hiljaks.

Aga nädala algul, kui talle helistasin, ja isegi mitte laupäeval, kui Alutaguse maraton läbi sai, ei olnud mul aimugi, et meie kuulsusrikkasse PSJJ meeskonda lülituv sõitja teeb Piiroja selja pikalt prügiseks... vabandust, ikka lumiseks.

Meie esimese vahetuse sõitja oli Assar Jõepera (fotol vasakul keskel), keda enamik teab loomulikult Kristina Šmigun-Vähi hooldetiimi liikmena. Kuna ta pidi tormama keskpäevaks Kanal 2e telestuudiosse, et kommenteerida koos minu aastatetaguse suusatreeneri Margus Aderiga Pyeongchangi olümpia laskesuusavõistlust, loovutasime Jõeperale avavahetuse sõitja au, mis seni oli enamasti kuulunud mulle (v.a need üksikud korrad, kui ma polnud valikusõelast läbi meeskonda pääsenud ja pidin meestele distantsilt kaasa elama). Jõeperal oli aga enne starti varuks üks trikk, mille ta võlus välja vöökotist, mille ta oli omakorda kinnitanud ümber dressi, mille seljal ilutses uhkelt «U.S. Ski Team».

Jõepera võttis kotist välja mingi kollase tükikese ja ütles saladuslikult, nii et keegi ei kuuleks, et tõmmaku me öösel sadanud värske lume tõttu seda suuskade alla, ajagu korgi karvasema poolega laiali ja siis nühkigu harjaga üle. Väitis, et see pidavat antud oludes aitama. Ju need olid siis tal mingid salanipid ja -vahendid hiljutistest kuulsusrikastest hooldemeheaegadest.

Ent ootamatu probleem ilmnes stardipaugu (fotol vasakul) järel. Kuna meie meeskonna rinnanumber oli 39, tähendas see, et Jõepera pidi teele minema neljandast reast. Ja see, nagu oma silmaga veendusin, tekitas kohe suure vahe. Kui ta sai pärast paaristõugete läbitavat stardisirget hakata uisku sõitma, jäi talle eespool ette kaks aeglasemat meest, kellest ta sugugi hästi mööda ei saanud. Nii et kui tempo üles võeti, oli ta eesmistest juba vähemalt 30 meetrit maas, kaugelt lugedes umbes 14.-16.

Esimeses vahetusalas Matu TPs tõmbas ka Pallo endale Jõepera imelist kollast tükikest alla (fotol paremal). Proovis siis suuski ja kinnitas, et sai tuntavalt parem. Seejärel sai aga nalja.

Esimesena saabus Risto Vaher Suusaakadeemia esindusmeeskonnast ning andis teate üle Hiina punases vormis Teppanile. Teise meeskonna teine mees aga ei saanud kuidagi vööle kinnitatava GPS-seadme kummirihma pannalt kinni. Tükk aega pusis ja pusis, läks juba närvigi. Pillas siis rihma kogemata maha ja seade pudenes paunakesest välja. Korjas seadme üles, aga pillas rihma uuesti maha. Ja taas pudenes seade paunast välja. Seejärel võttis seadme ja toppis selle endale püksi. Rihma jättiski lumele vedelema.

Jõepera saabus kaheksandana, liidrist ainult kaks minutit hiljem, ja lähetas veatult teele Pallo. Aga Piiroja?! Kus on Piiroja? Tuli Jõeperast 2.20 ja liidrist seega 4.20 hiljem. Isegi mina kaotasin esimesel teatemaratonil avavahetuses parimale vähem, 3.45. Mis oli Piirojal oma meeskonna altvedamise õigustamiseks öelda?

Ta väitis, et suurendas selle sõiduga oma tänavuse uisutehnika kilometraaži kahekordseks.

Ebaprofessionaalsus, mis muud, ütleks Mati Alaver.

Pallo (all fotol paremal) tõstis me meeskonna koha võrra kõrgemale, seitsmendaks. Kahest konkurendist sõitis mööda, üks läks temast mööda. Ta ütles, et Jõepera viimase minuti suusalihvi mõju kestis umbes kümme kilomeetrit. Juhtis endiselt Teppani tiim.

Jaanus Laidvee (ülemisel fotol paremal ja vasakpoolsel fotol vasakul), kes on enda sõnul pigem klassikamees, tegi meie kolmandas vahetuses tänavu talvel oma esimese uisutehnikas võistluse. Sellegipoolest sõitis hästi. Koguni nii hästi, et kui teda Palul viimases vahetusalas ootasin ning nägin kauguses tulemas, oli stiil nii meisterlik, et arvasin, et sealt saabub kindlasti mingi Eesti koondise profisuusataja. Aga ei saabunud.

Ma ei salga, et hirm oli nahas, kui teele läksin. Esiteks seepärast, kuidas õnnestub oma kohutavalt kange keha üldse liikuma saada. Aga teiseks, ja peamiselt sellepärast, et kartsin oma meeskonnale käki ja käru keerata – et mehed annavad endast parima ja mängin nende raske töö viljad kõik metsa all maha. Eks vaata siis, mida sul on neile pärast eneseõigustuseks öelda.

Ma küll ei teadnud, ent oletasin, et mu selja taga peaks tulema Teppani Suusaakadeemia / Horeca Service II võistkond, mille avavahetust sõitis Piiroja ning mille ankruvahetus oli usaldatud laskesuusatamises noorte maailmameistriks tulnud ning Sotši olümpial võistelnud Grete Gaimile. Ja nii, nagu Hellenurmel kinnituse sain, ka oli. Laidvee ja Pallo sõitsid sinna autoga kohale, et mulle infot jagada.

Öösel sadanud lumi ja minu seitsmes positsioon tähendasid, et enamasti tuli värskel lumel sõita. Püüdsin küll libistada eespool läinud meeste jälgedes, kuid nägin, et nonde samm ja libisemine oli olnud märksa pikem, mis oli ka loogiline. Kedagi eespool näha polnud, vähemasti esialgu polnud kuulda ka kedagi tagant tulemas, nii et pidin ihuüksi oma vähesest kogemusest tempot reguleerima.

Hellenurmes teatasid Pallo ja Laidvee, et vahe oli vahetusalas 4.50 – tegelikult oli pisut üle viie minuti; miks nad selle küll väiksema ütlesid? –, mille peale hõikasin vastu, et kuramus, seda on vähevõitu. Vähemalt 20-30 sekundit peaks ju iga koondislane, ka naine, minusuguse harrastaja vastu kilomeetri pealt tagasi võtma. Pigem rohkemgi. Mehed aga utsitasid takka, et kannatagu ma ära, alla 10 km on jäänud. Kinnitasid, et Gaimi selja tagant ei paista. Milles veendusin ka ise, kui pilgu üle õla heitsin.

Hellenurme tee ületuse ajaks, nagu varsti selgus, oli Gaim 7 km-ga tagasi võtnud umbes poolteist minutit. Meeskonnakaaslased ütlesid pärast, et neil tekkis lootus, et ehk ei saagi Gaim mind kätte. Igaks juhuks, nagu nad mulle hiljem rääkisid, olid nad seda hinnangut edastanud ka Gaimile – et vahe olulist vähenenud pole, et nagunii mind kätte ei saa.

Poole vahetuse ajal, 8 km läbimise järel, läks raskemaks. Siis tuli ka tõuse senisest rohkem ette, mis rütmi sassi lõid ja jaksu kustutasid. Üksikute vastutulijate käest küsisin, kas tagant keegi tuleb. Kedagi ei ole näha, kinnitasid kõik.

Kilomeeter enne Elva jõe ületust sattusin infoauku. Kelleltki polnud teavet ammutada. Selja taha ei hakanud piidlema – mis see annab, kui näen kaugusest, et Gaim (fotol paremal) tuleb? Pole ju kindel, kas see annab indu või mõjub pigem demoraliseerivalt. Seega jätkasin omas tempos ja rütmis.

Kaks kilomeetrit enne lõppu tuli Pallo vastu. Algul ütles, et kedagi pole tagant näha – aga siis ühtäkki hõikas, et Gaim on umbes 40 sekundit maas. Kust ta ühtäkki välja ilmus?

Olukord oli fifty-sixty. Kiire peastarvutus näitas, et kui kõvad mehed võidavad harrastajat kilt & mint, siis Gaimi-sugune peaks pool minutit kilomeetri kohta ikka tagasi tegema, eriti lõpuosas, kuna tundsin, et lennukus, mida etapi algul mingilgi määral tundsin, oli täiesti kadunud. Niisiis olid need, kes panustanuks minu peale, igal juhul pigem kaotaja olukorras.

Panin pisut juurde, aga kilomeeter enne lõppu tundsin, et enam pole kusagilt midagi võtta. Pigem olid jalad pehmed ja hapnikku ei tulnud ka piisavalt peale. Sain kuidagi siiski üle silla. Õnneks tuli seejärel hästi kergelt laskuv profiil. Kui olin seda enda arust sadakond meetrit sõitnud, kuulsin infot, et Gaim on juba sillal.

Nüüd polnud mahti enam tagasi vaadata. 500 meetri märki läksin senises tempos, siis üritasin pisut juurde kangutada, sest enam polnud mõtet midagi tagasi hoida. Kui läbi nõo s-kurvid ära võtsin ja finišisirge-eelsele künkale jõudsin, kuulsin, kuidas suusamehed kõik täiesti kõrist Gaimi ergutasid, et «jõuad-jõuad, Grete!». Mul polnud aimugi, kui kaugel ta on, aga karjumise järgi tundus, et vahe on väike, et siin võib minna lõpuheitluseks – kui Gaim juba varem mööda ei tuiska.

Panin viimasel sajal meetril kõik välja, tehnika võis paista üpris kohutav, aga see ei loe. Loeb see, kes jõuab enne üle lõpujoone. Publik, nii palju kui seda oli, elas valjult kaasa. Mu silmad olid ette suunatud, aga kõrvad taha. Kuid saa sa siis ergutuste saatel ja ise puhkides aru, kas tagant kostab kellegi hääli või mitte.

Kui lõpuks finišijoon vastu tuli ja Gaimi mu kõrvale ei saabunud, ajasin rusikas käed taeva poole ja lasin iseenesest täiest kõrist võiduröögatuse Elva mändide alla. Olin 16,4 km mõelnud ainult sellele, kuidas Gaimi käest pääseda, ja võidelnud selle nimel, et ta mulle järele ei jõuaks – seda pigem mitte uskudes. Nüüd, võidukalt finišis, ei hakanud kangelast mängima, vaid lasin end lumele selili. Ja jäin sinna päris mitmekümneks sekundiks lamama. Töö sai tehtud, seitsmes koht koju toodud, paremini poleks minna saanud, sest meid edestanud eelmine, paremuselt kuues meeskond Karupesa Team võitis meid pisut rohkem kui 15 minutiga. Peaasi oli see, et Piiroja meeskond jäi selja taha. Jäi. (Grete Gaim reageeris kaotusele nii.)

Ei oleks osanud oodata, et teatemaraton nii emotsionaalseks ja pingeliseks kujuneb. Tasus tulla. Tänud Laidveele, kes meeskonna lootusetuna näinud seisust siiski kokku suutis komplekteerida. Ja Piirojale siit valus õppetund, kellega järgmine kord kampa lüüa.

Siin TV 3e meeleolukas videoreportaaž teatemaratonist, kus Laidvee ja minu väga sujuvat ja vigadeta teatevahetust näeb alates 1:20 ning minu lõppu alates 3:00.

Ah jaa, küsite, et kuidas Teppan teatemaratoni käiku mõjutas.

Lõpus edestasin Gaimi 20 sekundiga. Suure tõenäosusega tänu sellele, et Teppan andis mulle minu Salomoni keppidest tunduvalt kergemad kepid. Tänu noile oli Alutagusest küllap väsinud kätel hoopis kergem tööd teha. Poolteist sekundit kilomeetri peale võisin ikka võita. Ent see lõpuks teatemaratoni saatuse otsustaski. Nagu Urmas Välbe ütleb: «Panna on vaja! Nii lihtne see elu ongi.»

Foto 1: Martti Himma Alutagusel pärast Tamsalu-Neeruti maratoni lääbakil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: PSJJ meeskonna liikmed Jaanus Laidvee (vasakult), Assar Jõepera ja Priit Pullerits enne Tartu teatemaratoni starti Tehvandi staadionil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: PSJJ meeskonna liikmed Rait Pallo (vasakul) ja Priit Pullerits enne Tartu teatemaratoni Tehvandi staadioni parklas. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 4: Rait Pallo annab Tartu teatemaratonil Matu teatevahetuspunktis suuskadele viimast lihvi. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 5: PSJJ meeskonna teise vahetuse sõitja Rait Pallo on lõpetanud oma sõidu. Taamal Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: PSJJ meeskonna liikmed Jaanus Laidvee (vasakult), Assar Jõepera ja Priit Pullerits enne Tartu teatemaratoni starti Tehvandi staadionil. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 7: Tartu teatemaratoni start. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Rait Pallo annab Matu teatevahetuspunktis suuskadele viimast lihvi. Paremal Priit Pullerits. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 9: PSJJ meeskonna liige Jaanus Laidvee võtab viimase lonksu enne kolmandale etapile suundumist. Tema lonkse loeb kõrval Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix 
Foto 10: PSJJ meeskonna liige Rait Pallo (paremal) annab teate üle Jaanus Laidveele. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 11: Näide teatemaratoni teatevahetusest. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 12: Tartu maratoni avatud raja ja teatemaratoni sõitjad esimestel kilomeetritel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 13: Grete Gaim mullu märtsis Otepääl IBU Cupil segateatevõistlusel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix 
Foto 14: Henri Roos on toonud Spordiklubi CFC meeskonna võidukana Tartu teatemaratoni finišisse. Foto autor: Ardo Säks
Foto 15: Mart Kevin Põlluste Tamsalu-Neeruti maratoni teise lõpetajana finišis. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 16: Tartu teatemaratoni võitnud Spordiklubi CFC meeskond. Foto autor: Ardo Säks

reede, veebruar 09, 2018

Pullerits: Mida pakub talve põnevaim nädalavahetus suusatamises?

Endine laskesuusataja ja nüüdne spordikommentaator Margus Ader kiitis nagu alati, kui vaatas, kuidas ma Vooremäel tõusust üles läksin, aga siis ütles ühtäkki nii: «Puusadest oled kinni. Sul on vaja rohkem puusaharjutusi teha.»

Seda puusade kinnisust tean isegi, ja juba ammusest ajast. Siis, kui olin talle lausikul kandu näidanud ning tal Lemeksi suusasarja stardi-finišialas järele lasin tulla, ütlesin: «Tead, kui mul puusad rohkem lahti oleks, oleks Eesti 800 meetri jooksu rekord minu nimel.»

Kuskilt ilmus seks ajaks me kõrvale ka Hiina suusakoondise abitreener Vahur Teppan, kes ütles: «Priit, kui Margus Aderil oleks VO2max 95, oleks ta kolmekordne olümpiavõitja.»

Tühja ta oleks, mõtlesin omaette (aga ei hakanud tüli kiskuma, sest oleksin jäänud üksinda kahe vastu). Sest nagunii oleks ta viimases püstitiirus kaks märki üles jätnud ning oleks uhke kulla asemel pidanud leppima mingi näruse pronksiga. Täpselt nagu pidi leppima Teppan aastaid tagasi Ameerika Ühendriikide meistrivõistlustel sprindis (millest ma sellegipoolest Postimehele arvestatava pikkusega loo kirjutasin).

Vooremäe rajad on Eesti suusaspordi avastamata saladus. Kõigepealt teed umbes kilomeetrise lauge ringi tee serval ja läbi metsa ning siis ootab ees vähemalt poolekilomeetrine tõus. Sõitsin toda tõusu enne kolmapäevase Lemeksi sarja ühisstardist 4,2 km vabatehnikas sõitu kaks korda, et tunnetada, kui suure hooga võiks seda rünnata. Hoolimata pikkusest on tõus äärmiselt inimlik, aga trikiga kohad tulevad alles seejärel, kui ülalt alla hakkad sõitma.

Niisiis lasin tugevamatel meestel kohe stardist oma teed minna ega hakanud trügima. Mõned, kes raja ääres ergutasid, said mult sõbraliku naeratuse ja remargi, et pole kiiret kusagile. Väga tore on võistelda, kui nägu pole kõver ees, vaid on aega ka kõrvalseisjatega suhelda. Pikal tõusul võtsin oma rütmi sisse, lasin tagant veel ühel mehel mööda rapsida ning jälgisin pigem tehnikat, et saaks suusad ilusasti libisema. Mäe tipus keerasin ringi ja läksin laskumisele. Kahest soojendussõidust teadsin, et esimene laskumine on problemaatiline.

Nimelt läheb kiirus väga suureks, rada keerab laskumisel algul laugelt vasakule ja siis, kui jõuab «pommiaugu» põhja, keerab järsemalt vasakule ja teravalt vastumäge. Kuid võistluse ajaks, võrreldes soojendussõiduga, oli lisatud veel üks nüanss: valgus oli kustutatud. Pimedas ei saanud pihta, kust see rada täpselt keerab, ega näinud, millal asendub laskumine järsu tõusunukiga. Nii avastasin peagi, et põrutan valli ja sealt otse edasi padrikusse. Suuremate õnnetuste vältimiseks oli tark end küljele kukutada. Üks terav oks andis sellegipoolest nähvaka vastu nägu. Hea, et prillid ees olid.

Aga see polnud veel kõik.

Ajasin end kallakul lumest ja risust püsti ning läksin pärast parempööret järgmisele laskumisele. Seal oli olukord veelgi hullem. Seal valitses kottpimedus. Sahatades tõmbasin kiirust vähemaks. Hea, et olin soojendusel seda lõiku sõitnud, sest vastasel juhul poleks üldse aru saanud, kuhu tuleb suunduda, rääkimata sellest, et profiil, mis on põndakutega, jäi pimeduses täiesti tabamatuks. Vähemasti jäin püsti.

Edasine oli pärast veel ühte pikemat, pakuks, et ligi 200-meetrist tõusu, laial ja hästi valgustatud rajal vormistamise küsimus. Sain 14.38ga omas klassis viienda koha. Pärast kuulsin, et minu sõit, mis algas kell kuus, oligi valgustuse poolest kõige hullem, mistõttu nois kriitilistes kohtades olid kukkunud mitmed teisedki, hiljutine Eesti Meedia kolleeg Sille Rell lausa kaks korda.

Nii enne Lemeksi etappi kui pärast seda käis jätkuvalt Tartu teatemaratoniks meeskonna PSJJ komplekteerimine. Jaanus Laidvee oli algusest peale kambas, aga Indrek Teppol ja Silver Eensaarel, kellega neljakesi juba esimesel teatemaratonil korraliku 7. koha välja sõitsime, olid muud plaanid. Helistasin Eesti jalgpallikoondise kauasele kaptenile Raio Piirojale, aga jäin päeva hiljaks. Ta vandus tuld ja tõrva, et oli end ühte teise võistkonda juba ära lubanud. Seejärel kergitasin latti veelgi kõrgemale, asusin läbirääkimistesse olümpia pronksmedali ja MMi hõbedamehe Jaak Maega. Aga tal olid nädalavahetuseks muud plaanid, liiati hindas ta oma sõiduvormi Tartu maratoniks nelja tunni kanti. Seejärel läksid kõned ja päringud Eesti teistele tugevatele suusameestele, kellest üks oli lahkelt nõus, lubas teisegi kõva mehe kampa tuua, aga viimaks astus ta enda klubi vahele ja andis korralduse, et tuleb leivaisa eest lahingusse minna. Olin juba püssi põõsasse viskamas, ütlesin Laidveele, et ju siis saatus ei taha, et me võistkonna kokku saame ega ole mõtet läbi halli kivi murda, mille peale tema vastas, et kui alla anda, siis ei juhtu tõesti midagi. Ja jätkas tegutsemist.

Järgmise päeva, st neljapäeva hommikuks tõmbas ta meeskonda mitmekordse Tarttu nelikürituse võitja Rait Pallo ja Kristina Šmigun-Vähi kauase määrdemehe Assar Jõepera. Etappide järjekorra määrasid kõvemad mehed sellise: Jõepera – Pallo – Laidvee – Pullerits. Kuigi eelistanuks ise avavahetust sõita, sest siis tekitan pikemate etappidega võrreldes võimalikult väikse hävingu.

Enne pühapäevast teatemaratoni tuleb aga laupäeval teha kaasa Alutaguse 39 km pikkune klassikamaraton (nr 87). Eile, neljapäeval õhtul tegin selle hooaja esimese klassikasõidu, kui läbisin kolme euro eest määritud Fischeri RCSidega Tähtvere spordipargis peamiselt sprindiringil tunni ja kahe minutiga 14,2 km. Sain küngastest üles küll.

Kes vajab nädalavahetuse startideks emotsionaalset laengut, peab kindlasti lugema Postimehe Arteris mu intervjuud Venemaa suusakoondise hooldemeeskonna juhi Urmas Välbega. Näiteks räägib ta Lillehammeri olümpiast, kus nägi kuulsustest vaid Thomas Alsgaardi:

«Ainus, keda nägin, oli [norralane Thomas] Alsgaard, kes sõi hamburgereid. Meilgi oli juba infot, kuidas toituda – Mati Alaver tõi seda. Et kana koorin ära, kananahka ei söö. Aga olümpial vaatan, mida Alsgaard sööb: friikartulid ja ketšup hunnikus, megahamburger ees – ja vitsutab! Järgmisel päeval võidab 30 kilomeetrit ära. Siis vaatasin: unusta oma toitumine! Mingit vahet pole, mida sööd. Panna on vaja! Nii lihtne see elu ongi.»

Siin veel Välbelt motivatsioonikõnet. Küsisin: «Aga miks venelased nii head on?»

Välbe (parempoolsel fotol paremal) vastas: «Seal ei ole mingit probleemi. Näiteks nimed: Sergei Ustjugov, Aleksandr Bolšunov, Aleksei Tšervotkin, Deniss Spitsov, Aleksandr Legkov. Nad ei olnud kõrva tagant isegi piima ära pühkinud, aga juba ladusid maailmas [tulemusi]. Tšervotkin oli kaks aastat tagasi 20-aastane, pääses MK-le peale ja sai 6. koha. Mis sa arvad, kas ta on treenima hakanud? Ta pole isegi suusakeppe kätte võtnud. Talle anti korraks võimalus ja ta tuli maailmas kuuendaks! Need inimesed on andekad. Üliandekad. Või [norralane Johannes Hösflot] Klaebo – kas tema on treenima hakanud? Ta pole üldse midagi teinud. Ta alles sündis eile, ja juba on maailma parim. Jumal on andnud, midagi pole teha. Smirnov oli samasugune, Gunde Svan ja Björn Daehlie ka – nad ei teadnud, mis nende nimigi on, ja juba ladusid.»

Vaat nii, mehed, laduda on vaja!

Foto 1: Priit Pullerits teeb Vilniuses Eesti meedia auhinnagalal rahva tuju heaks ja näitab, kui kerge sammuga peab õige spordimees lavale jooksma. Foto: Eesti Meedia
Foto 2: Priit Pulleritsu võidurõõm Vilniuses pärast The Most Professional Execution auhinna kättesaamist. Foto: Eesti Meedia
Fotod 3 ja 5: Eesti Meedia juht Sven Nuutmann õnnitleb Vilniuses Priit Pulleritsu võidu puhul. Fotod: Eesti Meedia
Foto 4: Priit Pullerits võtab Vilniuses lava peal sõna. Foto: Eesti Meedia
Foto 6: Priit Pullerits valmistub eelmisel nädalal Lemeksi suusasarja 3., sprindietapil startima. Autos istub ajavõtukohtunik Jaak Teppan. Foto autor: Ergo Kukk
Foto 7: Priit Pullerits on lõpetanud eelmisel nädalal Lemeksi suusasarja 3., sprindietapi. Foto autor: Ergo Kukk
Foto 8: Urmas Välbe poja Frederikuga Nõmme spordikeskuses kaks päeva enne äralendu eelmise nädala reedel Pyeongchangi taliolümpiale. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix

kolmapäev, veebruar 07, 2018

Pullerits: Kas hooaja avamaraton andis lootust?

Kõigepealt tuli Tamsalu-Neeruti maratoni poolel võistlusmaal tagant Kaarel «Alati kohal» Toss, tahtis justkui laskumise järel täisnurkses vasakkurvis, mis oli juba libedaks sahatatud ja valliga, välisküljelt mööduda. Õnneks loobus ja närvekõditav olukord jäi tekkimata. Ta möödus järgneval tõusul. Edasi libistas 20-30 meetrit eest. Aga veel tugevam veteran oli tagant tulemas.

Kilomeeter-kaks hiljem tuli Kalle Kiiranen, Tossist (1952) aastakäigu jagu noorem mees, Tartu Suusaklubi esindaja. Tegelikult tasahilju olingi juba mõelnud, kuhu ta nii kauaks jääb – pool distantsist läbitud ja ikka pole näha. Aga ega ta seepärast tulemata jäänud. Hõikas «Jõudu, Priit!» ja läks laia liuga mööda. Ja mis te arvate, mis edasi sai? Loomulikult ei andnud ta Tossile ka armu. Paarsada meetrit enne seda, kui rada teeb peaaegu 180-kraadise pöörde paremale tagasi, tõukas ta end ka Tossist mööda. Seda oli distantsilt huvitav piielda.

Seks ajaks olin juba võtnud oma mugavalt jõukohase tempo. Kuhu oligi kiiret? Nädala tippsündmus oli nagunii möödas: Eesti Meedia auhinnagalal Vilniuses professionaalse töö auhind. Seda nagunii üle ei trumpa. Ei trumpa isegi Tamsalu-Neeruti maratoni võidumees Algo Kärp, sest kui võrdlete seda võimsust ja suurejoonelisust ning rahva kaasaelamist, mis saatis autasustamist Alutagusel ja Vilniuses, siis vahe oli sees. Ja mitte väike. Ja mitte Alutaguse kasuks. (See sai nüüd õige tagasihoidlikult öeldud.) Muidugi kahju, et autasustamine jääb Eesti spordivõistlustel nii lahjaks. Kuid eks Eesti Meedia juhid olid ka kõvasti pingutanud ja vaeva näinud, et need, kes võidavad, saaks elukestva emotsiooni ja mälestuse. Saidki.

Sellise üleva fooni pealt, mõistate isegi, ei ole suusamaraton see, mis pulsi lakke lööks. Seda kinnitab isegi tõsiasi, et maratonieelse öö uni oli täiesti rahulik. Nagu ka maratoni stardieelne seisund.

Üllatavalt varakult sai Alutagusel pärast stardipauku hakata uisku sõitma, juba paarisaja meetri järel. Stardikiirenduse käigus möödusin nii mitmestki, ent andsin aru, et treenitus on küsitav ning uljaks minna ei tasu. Tänavu oli kontole kogunenud pisut alla 200 kilomeetri. Leidsin endale võistlejate reas peagi jõukohase koha, kus ladusalt kulgeda. Võistluse käigus kujunes järgmine plaan: kuna tõuse sõitnud ei ole – Tähtvere spordipargi paarimeetriseid künkaid ei saa ju tõusudeks lugeda –, otsustasin neil jõudu säästa ja mitte rabeleda; samuti otsustasin, et ei hakka rivis mööda trügima, vaid püüan pigem rahulikult oma kohta hoida; lausikutel lükkasin vähimalgi võimalusel mogrenit ning lamedatel tõusudel sõitsin rütmis üks kepitõuge ja üks samm – nii sai pikemalt libistada, mitte ei pidanud rütmis üks kepitõuge ja kaks sammu rabistama. Olgugi et pole reisi ega ülakeha treeninud, tundsin hämmeldust, et sain vähegi sõidetavatel tõusudel sellise üks kepitõuge ja üks samm tehnikaga ilusasti hakkama. Hästi siledatel ja tasastel lõikudel, just raja lõpuosas, kasutasin võimalikult palju keppideta sõidumoodust, et kätele ja ülakehale puhkust anda.

Esimese ringi viimastel kilomeetritel, kui tõusudel ökonoomitasin, jäin üksi. Kilomeeter enne ringi lõppu, kui tuli pehmes lumes 180-kraadine tagasipööre vasakule, märkasin, et umbes poolesaja meetri kaugusel tuleb pikem rong. Selge, et selle eest pääsu pole.

Teise ringi algul tuligi rong mulle tasahilju kallale. Kuid nagu ütlesin, olin juba Vilniuses endaga rahu teinud ega hakanud seetõttu lahingut pidama. Hooaja esimene tõsisem võistlus ikkagi. Ent teise ringi keskel tagant üksi tulnud Kiiraneni hoogne minek oli sellegipoolest üllatav. Kuigi teadsin Lemeksi suusasarja etappidelt, et ta on heas vormis. Seda kinnitas paar päeva hiljem ka Hiina suusakoondise abitreener Vahur Teppan, kes ütles otse, et Kalle on vana kogenud suusahunt ja kaval ka, liiati teeb minust trenni rohkem ja targemini. Selles ma ei kahtle. Tean isegi, et mu trennid on tänavu peaaegu eranditult olnud lihtsalt kilometraaži kogumine (mõned kiirendused ja kiiremad sõidud ka siiski sekka).

Kolmandale ringile minnes, kui olin toitlustuspunktis pigistanud igaks juhuks suhu oma teise SiSi geeli (seekord mustikamaitselise; esimese ringi lõpus neelasin õunamaitselist ning imestasin, et see oli välitingimustes, rinnanumbri alla kleebituna, täitsa külmaks muutunud), tuli tagant järjekordne rong, kuhu kuulus ka minust kuus aastat noorem Indrek «Alati kohal» Pak, ent ka Kiviõli punutud patsiga suusataja Ksenia Pribõlovskaja (nr 279), kellest olin stardikiirenduse käigus möödunud ega osanud pärast seda enam midagi oodata. Pakist ronisin kolmanda ringi avatõusu lõpuks mööda, aga Pribõlovskaja jäi ikkagi ette. Veel lõid meiega kampa Urmas Männa (nr 126), Suusahull Erki Parri (nr 125) ja vahetult minu ees Ilmar Raap (nr 115, fotol ülal vasakul), kõik minust nooremad mehed. Hoidsin neile kannule, nii oli soodne liikuda. Kuid nii see seis ei jäänud.

Viimase ringi keskel lasid mehed minu ees Pribõlovskaja minema. Neli kilomeetrit enne lõppu algavatel tõusudel lasin omakorda minna Parril ja Männal. Kuid see-eest möödusin vaheajapunkti tõusul Raapist. Nüüd võtsin eesmärgiks kohta hoida, aga umbes kaks kilomeetrit enne finišit jäi ette ilmselgelt käigu välja võtnud Tarvo Klaasimäe (nr 42). Oletan, et talle minu möödumismanööver ei meeldinud – no kes see tahaks Pulleritsule kaotada... – ning vähem kui kilomeeter enne lõppu lükkas ta laial metsasihil taas kõvema käigu sisse... mille finišisirgel millegipärast uuesti välja võttis. Palju puudu ei jäänud, et oleksin ta uuesti kätte saanud.

Kirja läks 1:46.27ga 123. koht. Kärbile kaotasin, nagu talle seisukohane ongi, peaaegu kilt & mint. Samamoodi, peaaegu kilt & mint, võitsin president Kersti Kaljulaidi. Tasemete vahed, nagu näha, on suured. Seda arvestades polegi pisut vähem kui minutiline kaotus Tossile ja veidi vähem kui kaheminutiline allajäämine Kiiranenile teab mis katastroof. Lootust on.

Fotod 1 ja 2: Tamsalu-Neeruti maratoni start Alutagusel. Fotode autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: president Kersti Kaljulaid Tamsalu-Neeruti maratonil. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 4: Need mehed kaotasid Tamsalu-Neeruti maratonil Priit Pulleritsule ligi pooleteise minutiga. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpixõ´
Foto 5: Ilmar Raap Tamsalu-Neeruti maratoni finišis. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 6: Heitluse teise koha nimel võidab Tamsalu-Neeruti maratonil Mart Kevin Põlluste Martti Himma (paremal) ja Sander Linnuse ees. Foto autor: Meelis Meilbaum, Virumaa Teataja / Scanpix

laupäev, veebruar 03, 2018

Pullerits: «And the winner is...»

See oli aasta tähtsündmus. Eesti Meedia juht Sven Nuutmann ütles juba sügisel, et kes saab nomineeritud aasta auhinnale, on juba iseenesest teinud kõva tulemuse. Ja saab kutse Vilniusse, Eesti, Läti ja Leedu ettevõtete ühisele Eesti Meedia Awards galale.

Endalegi üllatuseks sain lausa kaks nominatsiooni: Surest Support (kategoorias Responsibility) ja The Most Professional Execution (kategoorias Professionalism).

Ligi kaks nädalat tagasi sain korralduse selle nädala kaheks viimaseks tööpäevaks Vilniusse sõita. See ei garanteerinud iseenesest mitte midagi. Eesti Meedia 1400 töötajast Eestis-Lätis-Leedus said kutse Vilniusse kakssada, ülemustest tavatöötajateni. Neist väike osa kandideeris ka auhindadele. See oli tumeda ülikonna, valge särgi, lipsu ja lakkkingade üritus. Aasta tähtsündmus ikkagi.

Leedulased panid ürituse korraldajatena maksimumi välja. Konfereeris nende üks kuulus meesnäitleja, kunstilisi vahepalasid esitasid nende parimad ja andekamad lauljad, muusikud, akrobaadid, jääskulptorid ja isegi lendurid, sh näiteks maailmameister akordionimängus või nende uus staar Beatrich. Umbes 20 meetri laiune ekraan, mis täitis kogu lavataguse, lisaks valgussõu ja muusikaline kujundus tekitasid pompoosse atmosfääri. Minutilised videolõigud, mis olid igas kategoorias iga kolme nominendi kohta kokku monteeritud, olid meisterlikult tehtud.

Pärast eelroa (Beef Carpaccio with goat cheese and walnuts served with green salad) läks tseremoonia lahti. Videopresentatsioonidega tutvustati igas kategoorias nominente – olgu täpsustatud, et tegemist ei olnud kitsalt ajakirjanduskonkursiga, vaid üritusega, kus tunnustati n-ö väärtuspõhiselt (Creativity, Passion, Responsibility, Professionalism jne). Ja samuti polnud kellelgi nominentidest Vilniuses eelnevalt aimu, kas ta võidab või mitte. Seda hoiti äärmiselt salajas.

Pääsesin esimest korda ekraanile esimese poolaja lõpus kategoorias Responsibility. Otsustasin, et ei tekita mingisuguseid ootusi, sest siis pole põhjust ka pettuda. Pigem võtsingi hoiaku, et ega ma nagunii võida. Seetõttu ei olnudki nördinud, kui esimene auhind, millele pretendeerisin, minust mööda läks.

Söögipaus. Põhiroog: slow cooked beef cheeks with parmesan polenta. Võimalik oli valida ka veganitoitu, aga nii palju kui mu kõrv kinni püüdis, siis veganitoitu suhtuti vägagi põlglikult. Mida oli hea meel kuulda.

Vaheaeg läbi ja gala läks edasi. Eeleelviimasena, kui kell oli umbes veerand üksteist, läks professionaalse tegevuse auhinna jagamiseks. Mu video lasti ekraanile viimasena, kolmandana. Kui selle aasta algul videointervjuusid tehti – inglise keeles, sest üritus oli ingliskeelne –, võtsin endale ülesandeks, et püüan rääkida hoogsalt ja lennukalt ja emotsionaalselt, sest kes see monotoonset juttu ikka viitsib jälgida. Ma ei olnud mingeid avaldusi välja mõelnud, rääkisin spontaanselt, ja spontaansus annabki ilmselt parima tulemuse. Video monteerija oli mu mõlema nominatsiooni lõigud suutnud nii kokku lõigata, et need lõppesid crescendoga – meisterlik töö monteerijalt!

Siis astus lavale Nuutmann, võttis talle ulatatud auhinna ning luges sealt ette: «The winner is... Priit Pullerits!»

Ma ei varjagi, et olin üliõnnelik, südamest rõõmus. Mitte ühelgi muul konkursil ega ka võistlusel ei ole ma tundnud ligilähedastki vaimustust. Esiteks, ma ju ei teadnud, kas ikka võidan – tõenäosus oli üks kolmandik. Teiseks, võidu väljakuulutamine oli videote abil ning muusika ja valgusvihkude ehk pinge kruvimisega väga professionaalselt välja mängitud. Ja kolmandaks, ürituse pidulikkus ja suurejoonelisus lõi erilise atmosfääri. Paljud avaldasid pärast arvamust, et Eesti Meedia auhinnagala võimsus ja professionaalsus ja vaatemängulisus oli palju suurem kui üle-eestilistel samalaadsetel üritustel, olgu selleks parimate sportlaste või muusikute pärgamine.

«As you can see, I’m genuinely very happy!...» ütlesin algatuseks tänukõnes.

Mis moodi peaks pärast sellist üritust motiveerima mingi suusamaraton? Kahjuks mitte kuidagi. Paraku oleks lootusetu ponnistus. Selle talve tulemus on juba tehtud.

Foto 1: Priit Pullerits Lemeksi suusasarja 3. etapi sprindivõistluse finišis. Foto autor: Ergo Kukk
Foto 2: Art Soonets ja Priit Pullerits Vilniuses jääst välja lõigatud Eesti Media Awards gala sümbolkujuga. Foto omanik: Art Soonets
Foto 3: Priit Pullerits Vilniuses Eest Media Awards galal võidetud professionaalsusauhinnaga. Foto autor: Art Soonets